Gravesi tõbi (Morbus Basedow)

Gravesi tõbi (ka Basedowi tõbi) on autoimmuunne haigus, mille puhul keha toodab antikehi, mis stimuleerivad kilpnäärme TSH-retseptoreid. Need antikehad (TSH-retseptorile suunatud antikehad, TRAK) põhjustavad kilpnäärme (türeoidea) pidevat ja kontrollimatut stimulatsiooni, mis toob kaasa liiga palju türeoidhormoonide (T4 ja T3) tootmist – seisundit, mida nimetatakse hüpertüreoosiks. Peamisteks sihtmärkideks on kilpnääre, mis võib suureneda (struma), ja silmad (endokriinne oftalmopaatia). Haigus võib esineda igas eas, kuid esineb sagedamini noortel ja keskealistel naistel.

Gravesi tõbe põhjustab immunoloogiline rike, mille täpne algpõhjus on teadmata. Arvatakse, et haiguse tekkimisel on oluline roll geneetilistel ja keskkonnateguritel.

Peamised riskitegurid:

• Sugupõhusus: Haigus on tunduvalt sagedamini esinev naistel.
• Perekonnalugu: Gravesi tõve või muude autoimmuunsete haiguste (nt türeoidiit, suhkurtõbi 1. tüüpi) olemasolu lähedastel sugulastel suurendab riski.
• Stress: Füüsiline või emotsionaalne stress võib toimida haiguse käivitajana.
• Rasedus ja sünnitus: Hormonaalsed muutused võivad haigust esile kutsuda, eriti rasedusejärgsel perioodil.
• Tubakasuitsetamine: Suurendab oluliselt silmaprobleemide (oftalmopaatia) arengu riski ja raskusastet.
• Teised autoimmuunsed haigused: Nagu vitiliigo või reumatoidartriit.

Diagnoosi kinnitamiseks kasutab arst kliinilist uuringut ja spetsiifilisi laboratoorseid ning kuvamis meetodeid.

1. Kliiniline uuring: Arst hindab sümptomeid, katsub kilpnärt (struma olemasolu) ja kontrollib silmade seisundit.

2. Vereanalüüs: Määratakse kilpnäärmehormoonide tasemed veres – madal TSH ja kõrged tasemed vaba T4 (FT4) ja/või vaba T3 (FT3). Gravesi tõve spetsiifiline marker on TSH-retseptori antikehade (TRAK) tuvastamine veres.

3. Kilpnäärme funktsiooniuuring (süntigramm): Radioaktiivse joodi või tehnetsiumi kasutamine võimaldab hinnata kilpnäärme aktiivsust. Gravesi tõve korral on kogu näärme aktiivsus ühtlaselt suurenenud.

4. Kilpnäärme ultraheliuuring: Kasutatakse näärme struktuuri, suuruse ja verevarustuse hindamiseks, et välistada teisi sõlmi või põletikku.

Gravesi tõve ravi eesmärk on normaliseerida hormoonide taset kehas (eutüreoos), leevendada sümptomeid ja vältida tüsistusi.

1. Ravimid (Türeostaatikumid): Need ravimid (nt metümatsool, karbimatsool) takistavad kilpnäärme hormoonide sünteesi. Ravikursus kestab tavaliselt 12-18 kuud. Oluline on regulaarne vereanalüüside tegemine ravimite kõrvaltoimete (nt maksakahjustus, valgete vereliblede arvu langus) jälgimiseks.

2. Radioaktiivse joodiga ravi: Patient saab radioaktiivse joodi kapsli, mis hävitab kilpnäärme ületöötlevad rakud. See on tõhus meetod, kuid sageli viib see püsiva hüpotüreoosini (hormoonide puudus), mis tuleb eluaegselt asendusraviga kompenseerida.

3. Kirurgiline ravi (Türeoidektoomia): Kilpnäärme osaline või täielik eemaldamine soovitatakse suure struma, ravimite sallimatus või kahtluse korral vähkkasvaja olemasolu suhtes. Pärast operatsiooni on vajalik eluaegne türeoidhormoonide asendusravi.

4. Silmaprobleemide (oftalmopaatia) ravi: Võib hõlmata suitsetamisest loobumist, silmatilkasid kuivuse leevendamiseks, seleenpreparaatide manustamist, kortikosteroide või raskematel juhtudel kiirgusravi ja operatsiooni.

5. Sümpomaatiline ravi: Südametöö normaliseerimiseks võidakse määrata beetablookkureid (nt propranolol, atenolol).

Kui teil tekib üks või mitu allpool loetletud sümptomit, on oluline kiiresti konsulteerida perearsti või endokrinoloogiga.

Kiire konsultatsiooni vajavad olukorrad:

• Pidev südamepekslemine või rütmihäired.
• Selgelt põhjuseta kaalulangus koos ärevuse või kätevapustusega.
• Silmade etiopoole surumine, paistetus või nägemishäired (kaksiknägemine, udune nägemine).
• Tugev kaelapiirkonna turse või valu.

ERAKORRALINE ARSTIABI on vajalik järgmiste märkide ilmnemisel, mis võivad viidata eluohtlikule türeotoksilisele kriisile (hädaolukord):

• Väga kõrge kehatemperatuur (üle 39°C) ja palavik.
• Äge psühhootiline rahutus, segadus või uimasus.
• Väga kiire ja ebaregulaarne südamerütm.
• Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, mis viivad vedelikupuuduseni (dehüdratsioon).
• Väga nõrk või teadvusekaotus.