Gestatsiooniline trofoblastneoplasia
Kirjeldus
Gestatsiooniline trofoblastneoplasia (GTN) on haruldane rasedusega seotud seisund, mille puhul lootekeste rakud, mis tavaliselt arenevad platsentaks, kasvavad ebanormaalselt. See hõlmab nii healoomulisi kui ka pahaloomulisi vorme ning vajab õigeaegset tuvastamist ja ravi, et vältida tõsiseid terviseohte.
Gestatsiooniline trofoblastneoplasia on raseduse aegne trofoblasti koelise kasvaja rühm, mis tekib emakas sisaldava viljastunud munaraku arenguhäire tõttu. Tavaliselt arenevad trofoblasti rakud tervedeks platsenta kudedeks, kuid GTN puhul nad jagunevad kiiresti ja kontrollimatult. Haigus võib esineda erinevates vormides: healoomuline hüdatiidmool (täielik või osaline), invasiivne mool või pahaloomulised vormid nagu koorionepithelioma (kooriokartsinoom). Need pahaloomulised vormid võivad levida emakast kaugematesse organitesse, näiteks kopsudesse, maksa või ajju, muutes ravi keerukamaks.
- Ebanormaalne verejooks või plekkimine esimeses või varases teises trimestris. Veri võib olla tumepruun ja vesine.
- Emakakasv, mis on kiirem või suurem kui rasedusaja järgi oodatud.
- Erakordselt tõsine hommikune iiveldus ja oksendamine (hüperemeesis), mis võib põhjustada vedeliku- ja elektrolüüdipuudulikkust.
- Vähem levinud: kõhuvalu või tundlikkus, anemiat (vähese vere punaliblete arvu) sümptomid nagu väsimus ja hingeldus.
- Eelklampsia sarnased märgid enne 20. rasedusnädalat, nagu kõrge vererõhk ja valguseeritis (proteinuria).
- Kilpnäärme ületalitluse (hüpertüreoosi) sümptomid, näiteks südamepekslemine, ärevus ja kaalulangus, mis on põhjustatud väga kõrgest hCG tasemest.
- Ovariaalsed teekasvud (mõlemapoolsed teekasvud), mis võivad põhjustada kõhuvalu.
- Hingamisraskused või köha verise röga – see võib olla märk levikust kopsudesse.
- Pärast raseduse lõppemist (sünnituse, aborti või mooli eemaldamise järel) jätkuv kõrge või tõusev hCG tase veres.
Gestatsioonilise trofoblastneoplasia peamine põhjus on geneetiline anomaalia viljastumise ajal. Täieliku hüdatiidmooli puhul viljastub tühi munarakk (ilma ema DNA-ta) ühe või kahe spermi rakuga, mille tulemuseks on ainult isa päritud kromosoomid. Osalise hüdatiidmooli puhul on munarakul normaalne ema DNA komplekt, kuid see on viljastatud kahe spermi rakuga, mille tulemuseks on liigne kromosoomide arv (triplooidia). Need geneetilised vead põhjustavad trofoblasti rakkude kontrollimatu kasvu. Riziko suurendavad tegurid on naise vanus (alla 20 ja üle 35 aasta), eelnev GTN anamnees, Aasia päritolu ning varasemad rasedusprobleemid nagu spontaanabort. Siiski võib haigus esineda ka ilma nende riskiteguriteta.
Diagnoos põhineb kliinilistel kahtlustustel ja spetsiifilistel uuringutel. Esmane meetod on transvaginaalne ultraheliuuring, mis GTN korral võib näidata iseloomulikku 'lumehelbekeste' või 'moosikas' mustrit emakas, kus normaalset loote- või platsenta kudesid ei ole. Oluline on vereanalüüs inimese koorioni gonadotropiini (hCG) taseme määramiseks; GTN korral on hCG tase tavaliselt ebaproportsionaalselt kõrge võrreldes rasedusajaga. Kui haigus on kahtlustatud, tehakse tavaliselt emakakao tühjendamine (kürettaaž) või histerektomia, mille järel saadud koeproovi saadetakse histoloogilisse uurimisse lõpliku diagnoosi kinnitamiseks. Pahaloomulise GTN korral tehakka täiendavaid uuringuid leviku hindamiseks, näiteks rindkere röntgen, KT kõhust ja vaagnast ning ajuketaste KT või MRT.
Ravi strateegia sõltub täielikult haiguse tüübist, levikust (staadiumist) ja patsiendi soovist tulevaste raseduste suhtes. Healoomulise hüdatiidmooli puhul on standardraviks emakakao tühjendamine (kürettaaž) vakuum-aspiratsiooni või laadijaga. Pärast protseduuri jälgitakse hCG taset regulaarselt mitu kuud, et veenduda, et see langeb normini – see on oluline, kuna ligi 15-20% juhtudest võib haigus jätkuda ja vajada kemoteraapiat. Pahaloomuliste vormide (invasiivne mool, koorionepithelioma) puhul on peamine raviviis kemoteraapia. Kasutatakse erinevaid protokolle, alates üksikravimist (nt metotreksaat) kuni kombinatsiooniteraapiani (nt EMA-CO režiim) sõltuvalt riskigrupist. Kõrge riskiga või kemoteraapiale vastupidavate juhtude puhul võib kaaluda kirurgilist sekkumist (nt histerektomiat) või kiiritusravi. Eduka ravi järel on oluline pikaajaline (kuni 1-2 aastat) hCG taseme jälgimine ja pereplaneerimise nõustamine.
Viivitamatult konsulteerige günekoloogi või emakakliinikuga, kui raseduse ajal esineb ükski järgmistest sümptomitest: ebanormaalne verejooks või plekkimine; kiire ja ebaproportsionaalne kõhu suurenemine; tõsine ja püsiv iiveldus koos oksendamisega; või äkilised kõhuvalud. Oluline on pöörduda arsti poole ka siis, kui pärast raseduse lõppemist (sünnitust, spontaanaborti või meditsiinilist aborti) jätkub verejooks, kõhuvalu või kui rasedustest on positiivne tulemus mitu nädalat hiljem. Need võivad olla märgid jääkkoest või gestatsioonilisest trofoblastneoplaasiast. Varajane tuvastamine on võtmetähtsusega edukaks ravitulemuseks ja tulevaste tervislike raseduste võimaluse säilitamiseks.