Atsiit (ascites)

Atsiit on meditsiiniline termin, mis kirjeldab patoloogilist liigse vedeliku kogunemist kõhuõõnde, täpsemalt peritoneaalõõnde – kõhukelme vahelisse ruumi. Vedeliku kogunemine surub sisemisi organeid, venitab kõhuseina ja võib põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme. Kõige sagedamini on atsiit seotud maksahaigustega (eriti tsirroosiga), kus maksakahjustus põhjustab vereringes rõhu tõusu ja valkude taseme muutumist, mis soodustab vedeliku lekket veresoonest kõhuõõnde. Samas võib see kaasneda ka muude haigustega, nagu südamepuudulikkus, pankreatiit, kasvajad või neerupuudulikkus. Protsessi mõistmine on võtmetähtsusega sobiva raviplaani koostamisel.

Atsiidi peamiseks põhjuseks (umbes 85% juhtudest) on maksatsirroos. Tsirroosi korral tekib maksas armkude, mis tõstab vererõhku maksasoonte süsteemis (portaalhüpertensioon) ja vähendab albumiini (valk) tootmist, mis omakorda põhjustab vedeliku leket. Teised olulised põhjused hõlmavad: 1) Maligne atsiit – vedeliku kogunemine kõhuvähi (näiteks munasarja-, mao-, pankrease-, maksavähk) tagajärjel. 2) Südamepuudulikkus – südame nõrkus, mis takistab vereringet ja põhjustab vedeliku tagasivoolu. 3) Krooniline pankreatiit või pankreasepuudulikkus. 4) Neerupuudulikkus, eriti nefrootilise sündroomi korral. 5) Tuberkuloosne peritoniit – bakteriaalne infektsioon kõhukelmest. Riskiteguriteks peetakse alkoholi liigtarbimist, viirushepatiiti (B ja C), rasvumist (mis võib viia mittealkoholi-seisundiga maksarasvumiseni ja tsirroosini) ning muid maksakahjustavaid tegureid.

Atsiidi diagnoosimise aluseks on põhjalik anamnees ja füüsiline uuring. Arst kuulab patsiendi kaebused ning teeb kõhu palpatsooni ja koputuse (perkussiooni), et tuvastada vedeliku olemasolu. Peamised kinnitavad uuringud on: 1) Kõhuultraheli (ultrahel) – see on kiire, ohutu ja väga tõhus meetod vedeliku koguse ja paiknemise hindamiseks, samuti maksa ja teiste elundite seisundi kontrollimiseks. 2) Paratsees – protseduur, mille käigus torke tehnikaga eemaldatakse vedelikukogu kõhuõõnest analüüsiks. Saadud vedelikku uuritakse valkude sisalduse, rakkude, bakteri ja teiste näitajate osas, et määrata põhjust (nt tsirrootiline vs vähkkasvajaga seotud). 3) Lisaks võidakse teha vereproove (maksafunktsiooni testid, albumiin), arvutomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRI) põhihaiguse täpsemaks hindamiseks.

Ravi on suunatud nii atsiidi sümptomite leevendamisele kui ka selle põhjustanud haiguse raviks. Peamised ravivõtted on: 1) Dieedi muutmine – soolasisalduse (naatriumi) piiramine toidus, et vähendada vedeliku kinnipidamist. Mõnikord piiratakse ka vedeliku tarbimist. 2) Diureetikud (kusetegevust suurendavad ravimid), näiteks spironolakton ja furoseemiid. Neid manustatakse rangelt arsti järelevalve all, et vältida elektrolüüditasakaalu häireid. 3) Paratsees – suuremate vedelikukoguste eemaldamine süstlaga kõhuõõnest on kiire ja efektivne meetod hingamisraskuste või muude sümptomite leevendamiseks. Kui vedelik koguneb kiiresti, võidakse paigaldada püsiv dreen (TIPS-protseduur või peritoneoveenoosse šundi paigaldamine on vaadeldavad valikud kordusuva atsiidi korral). 4) Alusravi – maksatsirroosi, vähk või südamepuudulikkuse tõhus ravi on kõige olulisem atsiidi kontrollimiseks pikas perspektiivis. Transplantatsioon (nt maksa) võib olla vajalik lõplikul staadiumil.

Kui märkate järgmisi märke, on oluline koheselt konsulteerida arstiga: 1) Kiire või märgatav kõhu suurenemine lühikese aja jooksul. 2) Uus või ägenev kõhuvalu. 3) Kõrge palavik, külmavärinad või muud infektsioonimärgid, mis võivad viidata spontaansele bakteriaalsele peritoniidile (SBP) – see on atsiidiga patsientidel esinev ohtlik infektsioon, mis nõuab kiiret antibiootikumiravi. 4) Rasked hingamisraskused. 5) Segasus, letargia või muud vaimse seisundi muutused, mis võivad olla märgiks maksaensüfalopatiast (maksatalitluse häirest). Need on "punased lipud", mis vajavad kiiret meditsiinilist hinnangut. Eriti oluline on jälgida sümptomeid patsientidel, kellel on teadaolev maksa-, südame- või vähipõletikuline haigus.