Toksiline multimodulaarne struma (Toxic multinodular goiter)
Kirjeldus
Toksiline multimodulaarne struma on kilpnäärme haigus, mille korral kilpnäärmes tekib mitu sõlme, mis toodavad liiga palju kilpnäärme hormoone. See põhjustab hüpertüreoosi ehk liignäärmeproduktsiooni, mis võib oluliselt mõjutada ainevahetust ja südame tööd. See on üks levinumaid hüpertüreoosi põhjuseid täiskasvanutel, eriti vanemas eas, ning nõuab õigeaegset diagnostikat ja ravi.
Toksiline multimodulaarne struma on kilpnäärme suurenemine, mille põhjuseks on mitme autonoomse ehk iseseisvalt toimiva sõlme teke. Need sõlmed ei allu enam ajuripatsi kontrollile (TSH hormon) ja toodavad pidevalt liigseid koguseid kilpnäärme hormoone türoksiini (T4) ja trijoodtüroniiini (T3). Aja jooksul toodete sõlmed võivad muutuda domineerivaks, põhjustades kliinilise hüpertüreoosi. Haigus areneb tavaliselt aastaid ning sõlmed võivad olla kas kahjutu (beniignsed) või harva pahaloomulised. Peamine mõju on organismi ainevahetuse kiirenemine, mis mõjutab peaaegu kõiki elundeid.
- Kaalulangus isu suurenemisest hoolimata
- Südamepekslemine (tahhükardia) või ebaregulaarne pulss
- Ärevus, ärrituvus ja meeleolu muutused
- Kuumataluvuse halvenemine ja liigne higistamine
- Väsimus ja lihasenõrkus, eriti õlgades ja puusades
- Käte värin (tremor)
- Unetuse probleemid
- Kaela eesosa nähtav või katsetav suurenemine (struma)
- Surmetunne kurgus või raskused neelamisel (suure struma korral)
- Köha või hingamisraskused (kui struma surub trahheale)
- Silmade väljaulatumine (Gravesi haigusega seotud eksoftalmus esineb harva, kuid võib kaasneda)
Täpne põhjus on tihti mitmeteguriline. Pikaajaline joodi puudus on oluline riskitegur, kuigi haiguse aktiivses faasis võib joodi manustamine sümptomeid süvendada. Haiguse tekkimisse kaasuvad: vanus (üle 50-aastased on riskirühmas), sugupool (naised on haigestumisriskiga kõrgemal), geneetiline kalduvus perekonnas. Ka pikaajaline kilpnäärme eufunktsioon või lihtne multimodulaarne struma võib aja jooksul muutuda toksiliseks. Harvem võivad põhjuseks olla teatud ravimid või väga harva kilpnäärme pahaloomulised kasvajad.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiifilistel testidel. Esmalt tehakse verianalüüs kilpnäärme hormoonide taseme määramiseks: TSH on tavaliselt tunduvalt alanenud, vaba T4 ja T3 on tõusnud. Kilpnäärme ultraheliuuring on oluline sõlmede suuruse, arvu, kuju ja ehituse hindamiseks. Radioaktiivse joodi (skaneerimise) uuring võimaldab hinnata sõlmede aktiivsust – toksilistes sõlmedes on joodi kogunemine suurenenud (kuumad sõlmed). Biopsiat (FNA) tehakse kahtlase välimusega sõlmede puhul või kui on kahtlus pahaloomulisest kasvajast. Lisaks võidakse teha südame EKG südame rütmihäirete tuvastamiseks.
Ravi eesmärk on normaliseerida hormoonide tase ja leevendada sümptomeid. Valik sõltub patsiendi vanusest, haiguse raskusest, sõlmede suurusest ja soovidest. Türeostaatilised ravimid (nt tiamatsool, propütšüratsiil) pärsivad hormoonide sünteesi ja kasutatakse sageli esmase ravi või operatsioonile valmistumiseks. Radioaktiivse joodi (I-131) ravi on efektiivne meetod, mis hävitab liiga aktiivsed sõlmed; see on mittelõikav alternatiiv. Kilpnäärme osaline või täielik eemaldamine (türeoidektoomia) on soovitatav suure struma, raskete sümptomite või kahtluse korral kasvaja suhtes. Pärast operatsiooni või radioaktiivset ravi võib tekkida hüpotüreoos, mis nõuab eluaegset hormoonasendusravi. Südametoimimise normaliseerimiseks võidakse kasutada beetalukkereid.
Konsulteerige kiiresti arstiga, kui teil on märkimisväärne kaalulangus, pidev südamepekslemine, tugev ärevus või käte värin. Eriti oluline on kohene arstiabi järgmiste sümptomite korral: rasked südamerütmihäired (nagu fibrillatsioon), raskused hingamise või neelamisega, äkiline kaela suurenemine või valulikkus, mis võivad viidata struma kiirele kasvule või verejooksule sõlme. Kui perekonnas on kilpnäärme haiguste ajalugu või te tunnete kaelal ebatavalist paistetust, on soovitatav teha uuringud. Korrapärane järgimine on vajalik ravitulemuste hindamiseks ja hüpotüreoosi vältimiseks.