Söögitoru spasm
Kirjeldus
Söögitoru spasm on haruldane seedetrakti häire, mille korral söögitoru lihased kokku tõmbuvad korrapäratult ja valusalt. See võib põhjustada raskusi söömisel ja rinnusvalu, mis tihti meenutab südameprobleeme, mistõttu õigeaegne arstiabi on äärmiselt oluline. Kuigi seisund võib olla ebamugav, on saadaval tõhusaid ravivõimalusi.
Söögitoru on torujas lihaskude, mis toidab suust neelatud toidu mao suunas. Normaalsetes tingimustes toimuvad koordineeritud lihaste kokkutõmbed (peristaltika), mis toitu edasi lükkavad. Söögitoru spasmi korral aga need lihaste kokkutõmbed muutuvad korrapäratuteks, liiga tugevateks ja sageli valulikeks. See häirib toidu ja vedeliku sujuvat liikumist, põhjustades iseloomulikke sümptomeid nagu rindaulustus ja valu. Peamisteks spasmide tüüpideks on diffuusne söögitoru spasm (segatud, korrapärased ja korrapäratus kokkutõmbed) ja pagasitõmmutus (liiga tugevad, kuid koordineeritud kokkutõmbed).
- Rinnusvalu: võib olla terav, survav voi põletav, tihti rindkere taga või alumises osas, mis võib sarnaneda südamevalu (angina) või infarktiga.
- Raskused neelamisega (düsfaagia): tunne, et toit jääb kurguauku või rindkerre kinni, mis võib olla valu või rõhutunne.
- Rindaulustus (oodünia): valulik tunne toidu või vedeliku liikumisel söögitorus alla, mis on eristatav lihtsast kurgu ärritusest.
- Tagasivool söögitorusse (regurgitatsioon) söömata toitu või happelist maomahla.
- Köha või läkastus, eriti öösel.
- Rõhu- või pingetunne rindkeres.
- Kaalulangus, kui söömine muutub liiga valusaks või keeruliseks.
- Sümptomite ägenemine stressi või kindlate toitudete (nt väga kuivad, kuuma või külma toidud) tarvitamise korral.
Söögitoru spasmi täpset põhjust ei ole teada, kuid arvatakse, et see on seotud närvisüsteemi kahjustusega, mis reguleerib söögitoru lihaste liigutusi (enteriline närvisüsteem). See võib põhjustada närviliste signaalide koordinatsiooni häirumist, mis viib liiga tugevate või korrapäratute lihaskokkutõmmeteni. Riskitegurid, mis võivad seisundit soodustada või seda esile kutsuda, hõlmavad: teiste seedetrakti haiguste olemasolu (eriti gastroösofageaalne reflukshaigus ehk GERD, mis võib ärritada söögitoru), vanus (sagedamini keskealistel ja eakatel), stress ja ärevus, teatud toidud ja joogid (nt väga kuivad, piprased, alkohol või kuumad joogid) ning harvemini neuroloogilised seisundid. Mõnel juhul võib see olla idiopaatiline, st põhjust ei leita.
Söögitoru spasmi diagnoosimine algab arsti vastuvõtul põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, et välistada südame- ja kopsuhaigused. Peamised söögitoru spetsiifilised uuringud on: Söögitoru manomeetria – see on kuldstandard. Söögitorusse sisestatakse õhuke sond, mis mõõdab lihaste kokkutõmbumiste tugevust, sagedust ja koordinatsiooni reaalsel ajal. See on parim viis spasmide tuvastamiseks. Barium-neelamisuuring – patsient neelab kontrastainet (bariumi), mille liikumist söögitorus jälgitakse röntgeniga. See võib näidata toidu edasiliikumise takistust ja söögitoru ebatavalist kuju spasmide ajal. Ülemine gastroskoopia (endoskoopia) – söögitorusse sisestatakse peen toru koos kaameraga, et visuaalselt hinnata söögitoru seina ja välistada teised põhjused (nt põletik, vähiähvardus). Enne neid uuringuid võidakse soovitada ka südamelektrokardiogrammi (EKG) ja/või muid südameuuringuid, et veenduda, et valu ei pärine südamest.
Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, vähendada spasmide sagedust ja parandada elukvaliteeti. Lähenemine on tavaliselt astmeline, alustades kõige vähem invasiivsetest meetoditest: Elustiili muutused: stressi vähendamine (nt hingamisharjutused, meditatsioon), söömisharjumuste muutmine (süüa väiksemaid portsjonid, vältida käestpärast selgesõnalisi spasmide käivitajaid, süüa hoolikalt närides), magamine pea tõstetud asendis, kui on ka refluksi. Ravimid: lähtevahendid (nt nitraadid) võivad lõdvestada silelihast. Kaltsiumikanalite blokaatorid (nt nifedipiin, diltiaseem) on sageli esimene valik ravimite hulgas. Mõnel juhul võidakse kasutada antidepressante madalatel doosidel, et mõjutada kesknärvisüsteemi ja vähendada valu tajumist. Protseduurid: Söögitoru dilatatsioon (venitamine) – spetsiaalse balloniga söögitoru laiendamine võib lõdvestada lihaseid. Botox (botuliinumtoksiin) süstid söögitorusse – blokeerib lihastele minevaid närvisignaale, kuid mõju on ajutine (mõni kuu). Kirurgia (peroraalne müotoomia) – väga harva, rasketel ja ravimile mittevastavatel juhtudel võidakse lõigata osa söögitoru lihaskihist, et vähendada kokkutõmbeid.
On oluline konsulteerida arstiga, kui esineb rinnusvalu, sest esimese asjana tuleb välistada eluohtlik südamehaigus. Pöörduge arsti poole KOHUSTUSLIKULT ja KIIRELT, kui rinnusvalu on äge, purustav, levib käsivartesse või lõua või on koos higistamise, iivelduse või lämbumistundega – helistage hädaabisse (112). Planeeritud konsultatsioon on vajalik järgmistel juhtudel: raskused söömisega või vedeliku joomisega, mis hakkavad mõjutama toitumist või kaalu; rindaulustus või valu pärast söömist, mis kordub ja segab igapäevaelu; kui teie praegused sümptomid muutuvad sagedasemaks või tugevamaks; kui ravimid, mida teie perearst on määranud, ei anna piisavat leevendust. Gastroenteroloog on spetsialist, kes tegeleb söögitoru haiguste diagnostika ja raviga.