Seborreiline keratoos

Seborreiline keratoos (ladina keeles Keratosis seborrhoica) on täiesti heaomad, pigmentatsiooniga ja kõvema pinnaga kasvaja, mis areneb nahapinna ülemises kihis, epidermises. See tekib keratinotsüütide – naha peamiste rakutüüpide – kontrollimatu paljunemise tulemusena. Kasvajad on väga levinud, eriti päikesekahjustustele allutatud kehaosadel, näiteks rindkere, seljal, kaelal ja näol. Kuigi nad võivad tekitada kosmeetilist rahulolematust, on nad meditsiiniliselt ohutud. Mõnikord võivad nad sarnaneda teiste, tõsisemate nahamuutustega, nagu näiteks melanoom, mis teeb arstiabi otsimise oluliseks uute või muutuvate täppide puhul.

Seborreilise keratoosi täpseid põhjusi ei tunta, kuid on selgeid tegureid, mis suurendavad selle tekkimise tõenäosust.

Peamised riskitegurid:

• Vanus: See on peaaegu paratamatu vananemisnähtus. Esineb harva noorukieas ja muutub väga levinuks üle 50-aastastel.
• Päikesevalgus: Pikaajaline päikese kiirguse mõju (ultraviolettkiirgus) loetakse oluliseks põhjuseks.
• Pärilikkus: Tekkimine võib olla seotud perekondliku kalduvusega. Kui lähisugulastel on palju seborreilisi keratoose, on suurem tõenäosus need ise areneda.
• Nahatoonus: Tegur on seotud kõikide nahatoonustega, kuid võib olla visuaalselt silmatorkavam heledanahalistel.

Seborreilise keratoosi diagnoosimine on enamasti lihtne ja toimus sageli juba nähtava uurimise teel.

1. Visuaalne uuring: Dermatoloog või perearst hindab kasvaja värvust, kuju, suurust ja tekstuuri. Iseloomulik “kleebitud” välimus on sageli piisav tunnus.

2. Dermatoskoopia: See on spetsiaalne suurendusklaasiga seade, mis võimaldab arstil näha kasvaja üksikasju sügavamalt, ilma et see kahjustuks. See meetod aitab eristada seborreilist keratoosi teistest pigmentatsioonihäiretest, näiteks sünnimärgist või melanoomist.

3. Biopsia (koelõik): Kui kasvaja on ebatüüpiline, kiiresti kasvav, põletikuline või kahtlase välimusega, võib arst soovida väikese proovi võtmist. See proov saadetakse patoloogilisele anatoomiale analüüsiks, et kinnitada diagnoosi ja välistada vähk. See on kullastandard kõikide kahtlaste nahamuutuste puhul.

Kuna seborreiline keratoos on heaomad, siis ravi on vajalik ainult juhul, kui see põhjustab sügelist, hõõrdumist, veritsemist või kosmeetilist rahulolematust.

Peamised eemaldamise meetodid:

• Kirurgiline eemaldamine (kürettaaž): Kasvaja kraabitud spetsiaalse instrumendiga (kürett) ära, pärast kohalikku tuimestust. See on kiire ja tõhus protseduur.
• Külmravi (krüoterapia): Kasvajale kantakse vedel lämmastik, mis külmutab see maha. See meetod võib vajata korduvat rakendamist ja võib jätta ajutise valge või tumeda täpi.
• Elektrokauterisatsioon (põletamine): Kasvaja põletatakse ära elektrijuhtiva nõela abil. Seda kasutatakse sageli koos kürettaažiga.
• Laserravi: Erinevad laserid (nt erbio- või süsinikdioksiidlaser) võimaldavad täpselt kasvaja kihid aurustada. See meetod sobib hästi näoala keratooside puhul, kuna haav paraneb peene armijäljega.
• Ravimid: Mõnel juhul võib arst välja kirjutada kohalikke ravimeid (nt diklofääkhape või imikvimoodor), mis võivad keratoosi vähendada, kuid harva eemaldavad täielikult.

Tähtis: Pärast eemaldamist võib keratoos taas tekkida samasse kohta või tekkida uusi teistes kohtades.

Enamik seborreilisi keratoose on ohutud, kuid on oluline jälgida nende muutusi. Pöörduge kindlasti dermatoloogi või perearsti juurde, kui märkate üht järgmistest murettekitavatest muutustest (nn "punased lipud"):

• Kasv kiiresti kasvab mõne kuu või nädala jooksul.
• Värvus, kuju või piirjooned muutuvad oluliselt (nt muutub ebaregulaarseks).
• Kasvaja hakkab veritsema ilma selge põhjuseta (nt ilma hõõrdumiseta).
• Tekib sügelus, valulikkus või põletik.
• Kasvaja värvus on väga tumedas mustjas toonis või on erinevaid värvi.
• Teil on suur arv uusi kasvajaid lühikese aja jooksul.

Need sümptomid ei pruugi viidata seborreilisele keratoosile, vaid võivad olla märk teisest, võimalikult tõsisemast nahahäirest, nagu näiteks nahavähk. Ärge riskige – varane arstiabi võib olla eluptähtis.