Pigmentglaukoom
Kirjeldus
Pigmentglaukoom on suhteliselt haruldane, kuid noorema ea inimeste jaoks iseloomulik glaukooma vorm. See tekib siis, kui silma võrkkesta tagumisest kihist vabanenud pigmendi osakesed ummistavad silma vedeliku äravooluteid, põhjustades sisemise rõhu tõusu, mis võib lõppkokkuvõttes kahjustada nägemisnärvi ja põhjustada nägemise kadumist. Seda peetakse sekundaarseks glaukoomaks, mis on seotud silma anatoomiliste eripäradega.
Pigmentglaukoom (Glaucoma pigmentosum) on glaukooma alamliik, mida iseloomustab pigmendiosakeste kogunemine silma eesmises osas ja nende ladestumine dreenimiskanali võrgustikus (trabekulaarvõrgustik). Tavaliselt kinnitub pigment silma võrkkesta tagumisele pinnale. Pigmentglaukoomi puhul aga iris (vikatihe) hõõrub vastu läätse, eraldades pigmenti rakke. Need vabapaiskvad pigmendiosakesed siirdub silma vedelikuga kaasa kandes ja ummistab peenikesed äravoolukanalid. See takistab silma sisemise vedeliku (ekvatervee) normaalset äravoolu, viies okulaarrõhu (intraokulaarrõhu) tõusuni. Püsivalt kõrge rõhk surub nägemisnärvi, kahjustades seda aja jooksul ja põhjustades püsivaid nägemisvälja puudujääke ning lõpuks pimedusse viiva nägemiskadu.
- Hägustuv või udune nägemine eriti pärast füüsilist aktiivsust, mis võib iseenesest paraneda.
- Äkilised, lühiajalised nägemishäired või 'vihmavarjuga' efekt ümber valgusallikate (valgusfookused).
- Võimalikud kerged pea- või silmavalud, mis on seotud rõhu kõikumisega.
- Silma värvuse muutus (pigmenti ladestumine) võib olla nähtav spetsiaalse mikroskoobi all arsti poolt.
- Püsiv ja progresseeruv nägemisteravuse halvenemine.
- Perifeerse nägemise aeglane kadumine (nägemisvälja kitsenemine), mida patsient alguses ei pruugi märgata.
- Öine nägemine võib halveneda.
- Kõrge okulaarrõhu tõttu võib tekkida tugev valu silmas ja ümbruses, punetavus, peavalu ja iiveldus – need on eriti ohtlikud märgid.
Pigmentglaukoomi peamiseks põhjuseks peetakse silma anatoomilist ehitust. See on seotud irise (vikatihõbeda) konkavse kujuga ja selle asendi läätse suhtes. Sellise anatoomiaga inimestel hõõrub iris tagasi-või edasiliikumisel vastu läätse, eraldades pigmenti. Olulised riskitegurid on: lähinägevus (müoopia), eriti tugev lähinägevus; meessugu (mehed haigestuvad sagedamini kui naised); vanus (enamasti avaldub 20–40 eluaastal, võrreldes primaarse glaukoomaga, mis on vanemaealiste haigus); ja teatud perekondlik kalduvus. Kehaline aktiivsus võib ajutiselt rõhku tõsta ja sümptomeid esile kutsuda.
Pigmentglaukoomi diagnoosimine nõuab täielikku silmaarsti (oftalmoloogi) uuringut. Olulised diagnostilised meetodid on: tonomeetria (silma sisemise rõhu mõõtmine); gonioskoopia (spetsiaalse läätsega silma nurgauuring, mis võimaldab otseselt näha pigmendi kogunemist trabekulaarvõrgustikus); perimeetria (nägemisvälja uuring, et tuvastada varjutusi); optiline koherentstomograafia (OCT) nägemisnärvi ja võrkkesta struktuuri hindamiseks; ooftalmoskoopia (nägemisnärvi pea ehk papilli hindamine); ja pahhimeetria (sarvkesta paksuse mõõtmine, mis võib mõjutada rõhu mõõtmise tulemust).
Pigmentglaukoomi ravi eesmärk on alandada ja stabiliseerida silma sisemist rõhku, et kaitsta nägemisnärvi edasise kahjustuse eest. Ravivalikud: 1) Medikamentoosne ravi: esmavalikuna kasutatakse silmarõhu alandavaid tilku (nt prostaglandiini analoogid, beetablokaatorid, karboanhüdraasi inhibiitorid). Need parandavad vedeliku äravoolu või vähendavad selle tootmist. 2) Laserravi: selektiivne laser trabekuloplastika (SLT) on vähese invasivsusega protseduur, mis stimuleerib dreenimiskanaleid, parandades vedeliku äravoolu. 3) Operatiivne ravi (glaukoomakirurgia): kui medikamendid ja laser ei ole piisavad, võib olla vajalik filtratsioonoperatsioon (nt trabekulektoomia), et luua uus tee vedeliku äravooluks. Kogu ravi vältel on regulaarne arsti jälgimine hädavajalik.
Glaukoom, sealhulgas pigmentglaukoom, võib algfaasis olla sümptomiteta. Seetõttu on regulaarsed silmaarsti kontrollid eriti olulised riskirühma kuuluvatel inimestel (lähinägelikel, noortel meestel, kellel on perekonnas glaukoomi). Pöörduge ARSTI JUURDE VÕI VALGUMISSE KIIREMMALT, kui teile ilmneb: äkiline ja tugev valu silmas või ümber selle; järsk nägemise hägustumine või halvenemine; vihmavarjutaolised rõngad valgusallikate ümber (valgusfookused); iiveldus või oksendamine silmavalu taustal; või märkate oma perifeerse nägemise pidevat halvenemist. Need võivad viidata järsule rõhutõusule (akuutsele glaukoomahoole), mis on silma jaoks ohtlik.