Paraproktiit

Paraproktiit on pärasoole ümbritsevate pehmete kudede (pararektaalne piirkond) põletikuline protsess, mida põhjustab tavaliselt bakteriaalne infektsioon. Infektsioon algab sageli pärasoole siseses limaskesta väikesest mõra- või haavast, millest bakterid levivad ümbritsevatesse pararektaalsetesse kudedesse, põhjustades mäda kogunemist (absessi). Kui absessi ei ravita õigesti või täielikult, võib see muutuda krooniliseks ja moodustada kanali (fistli) pärasoole ja nahavälise ava vahel.

Paraproktiidi peamiseks põhjuseks on bakteriaalne infektsioon (nt soolepiisakute tõttu), mis pääseb pärasoole limaskesta kaudu pararektaalsetesse kudedesse. Riskitegurid, mis suurendavad haigestumise tõenäosust:

• Anaalsed praod: Väikesed rebendid pärasoole limaskestas.
• Pärasoole- ja otsese soole põletikulised haigused: Nagu Krohni tõbi ja hemorraagiline kolit.
• Sagedased kõhulahtisused või kõhukinnisus.
• Diabeet, mis nõrgestab immuunsüsteemi.
• Vähenenud immuunsus muude haiguste või ravi tõttu.
• Pärasoone haiguste ajalugu, nt hemorroidid.
• Vigastused pärasoole piirkonnas.
• Sugulisel teel levivad infektsioonid.
• Ülekaalulisus.

Diagnoos põhineb peamiselt patsiendi anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst (kirurg või proktoloog) teeb järgmist:

• Visiinne ja kompressioon-uuring: Kanderaami kontrollimine turse, punetuse, valulikkuse ja võimalike avade suhtes.
• Digitorektaalne uuring (sõrmega uuring pärasoont): Võimaldab hinnata valulikkust, turseid, absesse ja fistlite käike. See on põhiline meetod.
• Anoskoopia või rektoskoopia: Vaatevahendiga uuring pärasoole sisekesta seisundi kontrollimiseks.
• Ultraheliuuring: Eriti transanaalne ultrahel (TRUS) aitab visualiseerida absessi ulatust ja fistlite keerukat struktuuri.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kuldne standard keeruliste või korduvate fistlite täpseks kaardistamiseks enne operatsiooni.
• Veranalüüs: Valkude ja valgukoe üldanalüüs infektsiooni määramiseks.
• Harvemini kasutatakse fistulograafiat (kontrastaine sissepritse).

Paraproktiidi põhiline ravi on kirurgiline. Ravistrateegia sõltub haiguse staadiumist ja iseloomust.

1. Äge paraproktiit (absess):

• Absessi drenaaž (ävamine): Kiire kirurgiline protseduur, mille käigus tehakse väike lõik, et mäda välja lasta. See leevendab valu ja infektsiooni. See toiming tehakse tavaliselt kohaliku või üldanesteesia all. Mõnikord paigaldatakse ajutine drenaažitoru.
• Antibiootikumid: Neid määratakse süstemaatilise infektsiooni korral (palavikuga), kuid ainult antibiootikumid ilma drenaažita ei ole absessi raviks piisavad.

2. Krooniline paraproktiit (fistel):

• Fistulektomia või fistulotomia: Kirurgiline eemaldamine või avamine fistlikäigust. Meetodit valitakse sõltuvalt fistli asukohast lihaste suhtes, et vältida sotimisfunktsiooni häireid.
• Seton-tehnika: Eri tüüpi lõnga (seton) paigaldamine keeruliste või kõrgete fistlite puhul, et aeglaselt lõigata läbi kude või hoida drenaaži avatuna enne lõplikku operatsiooni.
• Kõrgtehnoloogilised meetodid: Nagu fibrinliim, bioloogilised tihendid või LIFT-protseduur (ligation of intersphincteric fistula tract), mis on vähem traumaatilised.

Pärast operatsiooni: Oluline on hügieen, istumisvannid sooja veega ja valuvaigistite võtmine. Arst määrab vajadusel antibiootikumi. Täielik paranemine võib võtta mitu nädalat.

Võta kohe ühendust arstiga (pere- või hädaarstiga) või mine haigla erakorralisse osakonda, kui esinevad järgmised sümptomid:

• Tugev, kasvav valu tuhara piirkonnas või pärasoole ümbruses.
• Kõrge palavik (üle 38°C) koos valu ja tursega kannuse piirkonnas.
• Kiiresti leviv punetus ja turse istmiku piirkonnas.
• Märkimisväärne üldine halb enesetune, nõrkus ja külmavärinad.
• Püsiv mäda eritumine nahal pärasoole lähedal (võib viidata juba avanenud fistlile).

Äge paraproktiit nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist, sest viivitus võib viia infektsiooni levikuni ja sepsisini. Kroonilise mädavoolu või ebamugavustunde korral tuleks plaanipäraselt konsulteerida proktoloogi või üldkirurgiga.