Paksu soole polüübid
Kirjeldus
Paksu soole polüübid on epiteelkoe kasvatajad, mis välja kasvavad soole seina sisepinnale. Enamik polüüpe on kahjutud, kuid mõned võivad aja jooksul areneda vähkkasvajaks, mistõttu nende õigeaegne avastamine ja hindamine on väga oluline. See on üks levinumaid põhjusi kolorektaalse vähktõve tekkimisele.
Paksu soole polüübid on peamiselt kahjutud, ebanormaalsed kasvatajad, mis arenevad soole limaskesta (mukoosapinnast). Need võivad olla erineva kuju ja suurusega – alates väikestest kuni mitu sentimeetrit suurusteni – ning kasvada nii varrega kui ka ilma selleta. Peamised tüübid on adenomatoossed polüübid, mis on eelvähktõved, ja hüperplastilised polüübid, mis on tavaliselt kahjutumad. Täpne polüübi tüübi määramine on kriitiline, sest see määrab edasise vähiriski ja vajaliku ravi.
- Rektumist veritsemine (veri väljaheites, paberil või potis)
- Muutused soolestumisharjumustes (pikaajaline kõhukinnisus või kõhulahtisus)
- Kõhuvalu, krambid või kõhupuhitus
- Raudpuudus aneemia tõttu (väsimus, nõrkus, kahvatus) kroonilisest väikesekoguselisest veritsemisest
- Tundub, et sool ei tühjene täielikult pärast tualetti külastamist
- Selgemat põhjusteta kaalulangus
- Paljudel inimestel pole polüüpide korral üldse sümptome. Need avastatakse juhuslikult skriiningu või muul põhjusel tehtud uuringute ajal.
Polüüpide täpset tekkepõhjust ei tunta, kuid see on seotud rakukasvu reguleerimise häiretega soole limaskestas. Olulised riskitegurid on: vanus (risk suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat), perekonnalugu (lähisugulased polüüpide või kõhunäärmete pahaloomuliste kasvajatega), isiklik anamnees eelnevate polüüpidega, põletikulised soolehaigused nagu Crohn'i tõbi või haavandiline koliit, ning elustiilitegurid nagu toitumine, mis on vähese kiudainesisaldusega, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, rasvumine ja füüsilise aktiivsuse puudumine.
Kõige olulisem ja kõige täpsem meetod polüüpide avastamiseks ja hindamiseks on kolonoskoopia. Selle käigus viiakse painduv toruke koos kaameraga kogu paksu soole pikkuses, mis võimaldab polüüpe visuaalselt hinnata ja kohe eemaldada ning edasiseks histoloogiliseks uurimiseks saata. Muud kasutatavad meetodid on sigmoidoskoopia (alumise sooleosa uurimine), virtuaalkolonoskoopia (CT-skanneerimine) ja okkultse veri test väljaheites, mis on lihtne skriiningumeetod, kuid positiivse tulemuse korral on vaja kinnitavat kolonoskoopiat.
Peamine ravi on polüüpide eemaldamine (polüpektoomia), mis toimub enamasti kolonoskoopia ajal, kas elektri voolu abil (diatermiaga) või mehaaniliselt. See on samaaegselt nii raviv kui ka diagnostiline protseduur, sest eemaldatud kude analüüsitakse mikroskoobiga, et teha kindlaks polüübi tüüp ja võimalik vähioht. Väga suurte või ebasoodsa asendiga polüüpide puhul võib olla vaja kirurgilist operatsiooni (osaline koolonide eemaldamine). Pärast ravi on oluline regulaarne jälgimine kolonoskoopiatega, mille sagedust määrab leitud polüüpide arv, tüüp ja patsiendi üldine riskiprofiil.
Pöörduge kindlasti arsti poole järgmiste sümptomite korral: rektaalne veritsemine (eriti pidev või kordusega), püsivad muutused soolestumises (üle kahe nädala), seletamatu kõhuvalu või tundlikkus. Olge eriti tähelepanelik, kui teil on üks või mitu riskitegurit (vanus üle 45 aasta, perekonnalugu). Soovitatav on ka osaleda regulaarsetes skriininguprogrammides, mis on eriti olulised patsientidele, kellel puuduvad sümptomid, kuid on olemas vanusega seotud või geneetiline risk.