Kurkavähk

Kurkavähk (ladina keeles larynksi kartsinoom) on pahaloomuline kasvaja, mis tekib ja areneb kõre limaskestas. Kõri on õõnes elund, mis asub kõriku all ja hingetoru ülaosas; selle peamised ülesanded on hääle moodustamine, hingamine ja toidu söögitorusse suunamine. Kasvaja võib tekkida kõri erinevates osades: häälepaeladel (glottis), häälepaelade kohal (supraglottis) või all (subglottis). Enamik kurkavähijuhte on seotud kanderoogsete rakketta (squamous cell carcinoma). Haiguse edenedes võib kasvaja kasvada läbi kõre seinade, levida lümfisõlmedesse või teistesse elunditesse (metastaseeruda).

Kurkavähi peamiseks põhjuseks on kõre limaskesta pikaajaline kokkupuude kahjulike ainetega, mis põhjustavad rakkude DNA kahjustusi. Peamised riskitegurid on:

• Tubakasuitsetamine: See on kõige olulisem riskitegur. Nii sigaretid, sigarid kui ka piip suitsetamine suurendavad ohtu mitu korda. Ohu suurus sõltub suitsetamise kestusest ja kogusest.
• Liigne alkoholi tarbimine: Alkohol, eriti koos suitsetamisega, võimendab kahjulikke mõjusid eksponentsiaalselt.
• Inimese papilloomiviiruse (HPV) infektsioon: Mõned HPV tüübid, eriti HPV-16, on seotud teatud tüüpi pea- ja kaelavähkidega, kaasa arvatud kurkavähiga.
• Keskkonnategurid: Pikaajaline kokkupuude tööstuslike heitmetega (nt asbest, vääveldioksiid, niklitolm) võib suurendada riski.
• Perekondlik kalduvus: Geneetilised tegurid võivad mõningal määral mõjutada haigestumist.
• Vanus ja sugu: Haigust diagnoositakse enamasti üle 55-aastastel meestel, kuid naiste ja nooremate inimeste hulgas on juhtumeid üha rohkem.
• Toitumisharjumused: Vähene köögiviljade ja puuviljade tarbimine.

Kurkavähi kahtlus tekib sümptomite ja anamneesi põhjal. Täpseks diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Otorinolarüngoloogiline uuring: Arst kuulab patsiendi häält, uurib suuõõnt ja kurgu ning proovib kaela lümfisõlmi.

2. Laringoskoopia: See on peamine uuring. Läbi nina või suu viiakse sisse painduv või jäik toruke kaameraga, et vaadata kõre sisemust. Protseduur võib toimuda nii kontsultatsiooniruumis kohaliku tuimestusega kui ka operatsioonis unerohtude mõjul.

3. Biopsia: Laringoskoopia ajal võetakse kahtlase koe väike tükk, mis saadetakse histoloogilisele uurimisele. See on ainus viis vähidiagnoosi kinnitamiseks ja kasvaja tüübi määramiseks.

4. Pildistavad uuringud: Et hinnata kasvaja levikut kõre piires ning lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse, tehakse arvutitomograafia (CT), magnetresonantstomograafia (MRT) või positronemissioontomograafia (PET).

5. Stadieerimine: Saadud tulemuste põhjal määratakse haiguse staadium (TNM-süsteem – kasvaja suurus (T), lümfisõlmede kaasatus (N) ja metastasid (M)), mis määrab raviplaani.

Raviplaani valik sõltub täpselt kasvaja asukohast, suurusest, staadiumist, patsiendi üldisest tervisest ja soovidest. Sageli kombineeritakse erinevaid meetodeid.

• Kiiritusravi (radioterapia): Kasutatakse varajastes staadiumites kui esmase ravi meetodit, et hävitada vähirakke säilitades kõri funktsiooni. Seda võib kasutada ka pärast operatsiooni jäänud rakke hävitamiseks või sümptomite leevendamiseks edasijõudnud haigusel.
• Kirurgiline ravi: Erinevad meetodid sõltuvalt kasvaja suurusest. Endoskoopiline resectsioon eemaldab kasvaja läbi suu spetsiaalsete instrumentidega. Osaline larinjektomia eemaldab kasvaja koos osa kõrest, püüdes säilitada hingamist ja häält. Larinjektomia eemaldab kogu kõri täielikult; sel juhul luuakse hingamisavause (traheostoom) kaelale ja hääl kaob, kuid on võimalikud hääle taastamise meetodid.
• Keemiaravi (kemoteraapia): Kasutatakse sageli koos kiiritusraviga (kemoradioterapia) suuremate kasvajate puhul või metastaseerunud haiguse korral.
• Siirdterapia (target therapy) ja immuunteraapia: Uued ravivormid, mis suunatakse spetsiifilistele vähirakke iseloomustavatele molekulidele või aitavad immuunsüsteemil vähirakke ära tunda ja hävitada.
• Toetusravid: Logopeedilised harjutused hääle taastamiseks, toitumisnõustamine, valu- ja sümptomikäsitlus ning psühholoogiline tugi on olulised ravi lahutamatu osa.

Oluline on konsulteerida otorinolarüngoloogi (KLO-arst) või perearstiga järgmiste sümptomite ilmnemisel, eriti kui need kestavad kauem kui 2-3 nädalat:

• Püsiv kähmetus või hääle muutus, mis ei ole seotud külmetushaigusega.
• Köha verega või vere väljutamine süljes.
• Neelamise raskused või kurgus/kõrvas püsiv valu.
• Kaela paistes või tungla, mis ei kao mitu nädalat.
• Põhjendamatu hingamisraskus või kähisemine.

ERAKORRALISTE ABIVAJADUSTE märgid (vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist): Äge hingamisraskus, lämbumistunne, sinakas nahavärvus (tsüanoos) või teadvuse muutused. Sellistel juhtudel kutsuge kohe hädaabitelefoni 112.