Kandidoos (Candidiasis)
Kirjeldus
Kandidoos on Candida seente, enamasti Candida albicans’i põhjustatud seeninfektsioon. See on levinud tervisehäire, mis võib esineda nii nahal, limaskestadel kui ka süsteemselt. Kuigi teatud koguses on need pärmseened normaalse mikrofloora osa, võib nende kontrollimatu paljunemine põhjustada ebamugavaid ja mõnikord tõsiseid sümptomeid.
Kandidoos, tuntud ka kui pärmseeneinfektsioon, on seisund, mille põhjustavad Candida perekonna pärmseened. Candida albicans on kõige levinum liik, kuid teisigi liike võib esineda. Need seened elavad tavaliselt tasakaalus meie kehas – näiteks soolestikus, suus ja nahal – ilma haigust põhjustamata. Probleem tekib siis, kui see tasakaal häirub ja seente kasv muutub kontrollimatuks, põhjustades infektsiooni. Infektsioon võib lokaliseeruda konkreetsetesse piirkondadesse (nt suu, tüsedus, nahal) või levida vereringe kaudu, põhjustades ohtlikku süsteemset infektsiooni. Kandidoosi sagedus ja kulg sõltuvad oluliselt inimese immuunsüsteemi seisundist.
- Valged, kodujahutaolised plaagid keelel ja suuõõne limaskestal.
- Punetuse ja valu söömise/neelamise ajal.
- Kühmuline tunne suus.
- Maitsetunnete muutus või kadumine.
- Nurkanakkus (angulaarne keiliit) – lõhenenud ja valusad suunurgad.
- Tugev sügelus ja ärritus tüseduses või tupe ümbruses.
- Valkjad, kodujahu sarnase konsultatsiooniga eritised.
- Punetus, paistetus ja valu.
- Valulik urineerimine või suguühe.
- Naha punetus ja lööve tüseduse ümbruses.
- Punased, niisked ja sügelevad lööbed nahal, eriti nahavoldides (kaenla- ja reiaõõned, rinna all).
- Lööbe servad võivad olla selgelt piiritletud ja väikeste vahakestega.
- Tihti kaasneb põletikuline punetus.
- Kõrge palavik ja külmavärinad.
- Pidev väsimus ja halb enesetunne.
- Pea- ja lihasevalud.
- Meeleheitlikkus või segadusseisund (kui infektsioon on levind närvisüsteemi).
- Mitmete elundite talitlushäired, olenevalt infektsiooni asukohast (nt neerud, süda, silmad).
Kandidoosi põhjustab Candida seente ülekasv, millele soodustavad tegurid, mis häirivad organismi normaalset mikroflora tasakaalu või nõrgestavad immuunsüsteemi. Peamised riskitegurid on: nõrgenenud immuunsüsteem (HIV/AIDS, vähiravi, transplantatsioonijärgsed ravimid); laiaulatuslike antibiotikumide kasutamine (mis hävitab ka kasulikke baktereid); kontrollimatu diabeet (kõrgenenud veresuhkur toidab seeni); hormonaalsed muutused (rasedus, sünnitillatusravimid); niiske keskkond nahal (tihe higistamine, märg rõivastus); toitumisharjumused (rohked lihtsuhkrud ja piimatooted); ja teatud kroonilised haigused. Immuunsüsteemi tervetel inimestel on süsteemne kandidoos väga haruldane.
Kandidoosi diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, mille käigus arst hindab sümptomeid ja lööbeid. Enamasti piisab kliinilisest pildist, kuid täpseks kinnituseks võetakse proove. Proovi võetakse süljest, nahalöövelt või eritistest ning uuritakse mikroskoobi all või viiakse läbi kultuuri uuring, et tuvastada seeneliik ja määrata tundlikkus antimükootikumidele. Süsteemse kandidoosi korral tehakse verekultuur, et tuvastada seened veres. Mõnikord võidakse kasutada ka radiograafilisi meetodeid (nt CT, UHT) või biopsiat, et hinnata infektsiooni levikut sisemistes elundites.
Kandidoosi ravi sõltub infektsiooni tüsistusest ja asukohast. Kohalike nahalimaskesta infektsioonide puhul kasutatakse peamiselt kohalikke antimükootikume – kreeme, geene, puiste, suupastesid või tilgavahendeid (nt klotrimasool, mikonasool, nüstatiin). Suukandidoosi korral võib kasutada ka suukaudseid loputispreparaate. Korduvate või raskemate juhtude korral ning süsteemse infektsiooni puhul määratakse suukaudseid või intravenoosseid seenevastaseid tableteid (nt flukonasool, itrakonasool, vorikonasool). Oluline on kõrvaldada põhjuseks olevad riskitegurid: korrigeerida diabeeti, võimalusel lõpetada põhjustavad antibiootikumid, parandada hügieeni ja kuivata nahavolde, ning vähendada toidus kiirete süsivesikute tarbimist.
Kui olete kunagi esmakordselt kandidoosi kahtlustanud, on soovitatav konsulteerida perearsti või nahahaiguste, günekoloogi või infektsioonhaiguste spetsialistiga õige ravi määramiseks. ERITI KIIRELT tuleks arsti poole pöörduda järgmistel juhtudel: kui sümptomid ei parane iseravimi või retseptiravimi kasutamisel 7-10 päeva jooksul; kui infektsioon kordub sagedamini kui 4 korda aastas; kui teil on kõrge palavik, värisemine, iiveldus, pearinglus või üldine halb enesetunne (võimalik süsteemne infektsioon); kui teil on immuunsüsteemi nõrgestav haigus (HIV, vähk) või te saate immuunsüsteemi nõrgendavaid ravimeid; ja rasedatel naistel või imikutel. Ärge ise diagnoosi ja ärge alahinnage korduvaid sümptomeid – need võivad viidata aluseks olevale terviseprobleemile.