Intramuraalne müoom

Intramuraalne müoom (leiomüoom) on üks müoomide tüüpe, mis areneb emaka silelihaskoe rakketest. Erinevalt teistest müoomitüüpidest (nt submukoosest või subseroossest) asub see täpselt emaka lihaskihi seina sees. See asukoht võimaldab sellel kasvada märkimisväärseks, moondades vahel emaka kuju ja suurust. Need hormonoestrogeeni tundlikud kasvajad on harilikult ümarad ja tiheda tekstuuriga. Nad ei ole vähkkasvajad ja väga harva muutuvad pahaloomulisteks, kuid nende olemasolu võib tekitada valu, verejookse ja raskusi raseduse saamisel või kandmisel.

Intramuraalse müoomi täpset põhjust ei tea, kuid selle arengut seostatakse tugevalt hormonaalse tasakaaluga ja geneetiliste teguritega.

Peamised teadaolevad riskitegurid:

• Hormonaalne mõju: Eströgeen ja progesteroon stimuleerivad müoomide kasvu. Seetõttu esinevad need harilikult viljastumisea naistel ja vähenevad menopausi järel.
• Perekondlik kalduvus: Kui lähedastel sugulastel (ema, õde) on olnud müoome, on risk suurem.
• Rass: Mustanahalistel naistel esineb müoome sagedamini ja nooremas eas ning need on tavaliselt suuremad ja sümptomirohkemad.
• Rasestumise ajalugu: Naistel, kes pole kunagi sündinud (nullipaarsed), on suurem risk.
• Kehakaal: Rasvumine ja ülekaalulisus suurendavad riski, kuna rasvkude toodab lisaks eströgeeni.
• Toitumisharjumused: Suur punase liha ja sealiha tarbimine ning puudulik köögiviljade ja puuviljade tarbimine võivad riski suurendada.
• Vanus: Müoomid on levinumad 30-50-aastastel naistel.

Müoomi kahtlus tekib sageli naise kirjeldatud sümptomite põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks kasutab günekoloog järgmisi meetodeid:

1. Füüsiline uuring: Kõhu ja/või tupekaudu tehtav uuring, mille käigus arst võib tunda suurenenud emakat või ebakorrapärast emaka kuju.

2. Ultraheliuuring (ultrasound): See on esmane ja kõige sagedamini kasutatav piltdiagnostika meetod. Tehakse kas kõhu pealt (abdominaalne ultraheli) või tuppe kaudu (transvaginaalne ultraheli). See võimaldab hinnata müoomi täpset suurust, arvu ja asukohta emaka seinas.

3. Magnetresonantstomograafia (MRT): Seda kasutatakse suuremate või keerukama asukohaga müoomide puhul, et saada täpsem pilt ja eristada neid teistest kasvajatest. MRT on eriti oluline plaanitava kirurgia eel.

4. Hüsteroskopia: Õhukese toru (hüsteroskoobi) sissetoomine emakasse tuppe kaudu. See võimaldab otseselt vaadelda emakaõõnt ja tuvastada müoome, mis võivad sellele sisse ulatuda.

5. Vereanalüüs: Eriti hemoglobiini taseme kontrollimiseks, et hinnata aneemia astet pikaajaliste verejookside tõttu.

Ravi valik sõltub täielikult sümptomite tõsidusest, müoomi suurusest ja asukohast, patsiendi eas ning soovist tulevikus rasestuda.

Sümptomaatiline (mittekirurgiline) ravi:

• Valuvaigistid: Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID) valu ja krampide leevendamiseks menstruatsiooni ajal.
• Hormonaalne ravi: Hormonaalsed rasestusvastased tabletid, hormoonspiraal (nt Mirena), mis väljutab progestiini, või GnRH agonistid. Need aitavad reguleerida verejookse ja vähendada müoomi suurust, kuid efekt on tavaliselt ajutine.
• Ravi aneemia vastu: Raudtabletid või -süsivesikute manustamine.

Kirurgiline ravi (operatsioon):

• Müomektoomia: Müoomi eemaldamine, säilitades emaka. See on eelistatud meetod naistel, kes soovivad tulevikus rasestuda. Teostatakse laparoskoopiliselt, hüsteroskoopiliselt või avatud operatsioonina (laparotoomia).
• Hüsterektoomia: Emaka täielik eemaldamine. See on lõplik lahendus naistel, kes ei kavatse enam rasestuda ja kellel on tõsised sümptomid.
• Emakaarterite emboliseerimine (UAE): Väikeste pallide sisseviimine müoomi toitvatesse veresooni, et blokeerida verevoog ja põhjustada müoomi kahanemine.
• Fokuseeritud ultraheliravi (FUS): Välise ultrahelilambi abil müoomi koegu hävitamine, ilma lõigeteta.

Soovitame kindlasti günekoloogi kontsultatsiooni järgmistel juhtudel:

• Rasked, valulikud või erakordselt pikad menstruatsioonid, mis segavad igapäevaelu.
• Uute või halvenevate vaagna- või seljavalude ilmnemine.
• Tunne survet kõhus või märgatav kõhu suurenemine ilma kaalutõusuta.
• Rasestumisraskused või korduvad raseduse katkemised.
• Mis tahes sümptomid, mis viitavad aneemiale: äärmine väsimus, nõrkus, hingeldus, kahvatus.
• Kuselemisraskused või pidev kuselemistung.

KIIRELT ARSTI POOLE PÖÖRDUMINE on vajalik järsku ja tugeva kõhuvalu korral, mis võib viidata müoomi "happumisele" (verevarustuse katkemisele) või muule ägedale seisundile.