Ileus

Ileus on soolte motiliteedi ehk liikumisvõime häire, mis takistab seedekulglas oleva sisu (toiduainete, vedelike ja gaaside) normaalset edasiliikumist. See võib tekkida kas mehaanilise takistuse tõttu (nt soolepõimik, kasvaja või veresoonte kokkutõmbe) või funktsionaalse häirena, kus sooled ise ei kontraheeru õigesti (nt pärast operatsiooni, infektsiooni või mõne ravimi mõjul). Peamised kannatanud organid on peensoold ja jämesoold. Seisund võib põhjustada soole seinas verevarustuse halvenemist (isheemiat), mis võib lõppeda soole nekroosiga ja eluohtliku peritoniidiga.

Ileust võivad põhjustada mitmesugused faktorid. Mehaaniline ileus tekib füüsilise takistuse tõttu soole teel. Levinumad põhjused on soolepõimikud (herniad), adhesioonid (sidumikud) eelmiste kõhuoperatsioonide järel, kasvajad, soolepõletik (nt Crohn'i tõbi) ja välistised surved. Funktsionaalne ileus (paralüütiline ileus) on tingitud soole lihaste töö häirimisest. Selle võivad põhjustada kõhuõõne operatsioonid, infektsioonid (nt kõhunäärmepõletik), mõned ravimid (nagu opiaadid või antikoliinergikumid), elektroliidide tasakaalutus (eriti kaaliumi ja naatriumi puudus) ja seedenärvi kahjustused. Riskitegurite hulka kuuluvad vanus, eelnevad kõhuoperatsioonid, pahaloomulised kasvajad ja teatud kroonilised seedehäired.

Ileuse kahtluse korral teeb arst esmalt põhjaliku füüsilise uuringu, kaasates kõhu palpatsiooni (käsiuurimise) ja kuulamise stetoskoobiga (soolehelide hindamine – nad võivad olla ülemäära aktiivsed või täielikult puududa). Peamised kujutised andvad uuringud on kõhuõõne röntgen (eriti seisult), mis võib näidata vedelikuga täidetud soolejuppe (fluid levels) ja soole laienemist. Arvutitomograafia (CT) on kuldstandard, kuna see võimaldab täpselt näha takistuse asukohta, põhjust ja võimalikke tüsistusi nagu soole isheemia või perforatsioon. Lisaks tehakse vereanalüüs, et hinnata põletiku märke (valged verelibled, CRP) ja elektrolüütide taset. Mõnel juhul võidakse kasutada ka ultraheliuuringut või kontrastainega röntgenuuringut (nt bariumi või gastrograafiga).

Ravi sõltub ileuse tüübist, põhjusest ja patsiendi üldisest seisundist. Konservatiivne (mittekirurgiline) ravi on esmavalik paralüütilise ileuse või mõne lihtsa mehaanilise takistuse korral. See hõlmab seedetrakti puhkust (toidu ja vedeliku keelamist suu kaudu), nasogastrilist sondi (õhna vedelike eemaldamiseks sooltest läbi nina) ja süstlaga vedeliku- ning elektrolüütide tasakaalu taastamist. Valu leevendamiseks kasutatakse valusid, mis ei põhjusta soole lihaste täielikku lõtvumist. Kui põhjuseks on ravimid, tuleb need võimalusel katkestada. Mehaanilise ileuse korral, mis ei lahene konservatiivselt, või kui on kahtlus soole verevarustuse halvenemises, on vaja kiiret kirurgilist sekkumist (laparotoomiat). Operatsiooni käigus eemaldatakse takistus (nt lõigatakse lahti sidumikud, eemaldatakse kasvaja), taastatakse soole läbitavus ja vajadusel eemaldatakse kahjustunud soole osa (resektsioon). Pärast operatsiooni jätkatakse intensiivset toetavat ravi.

Oluline on otsida kiiret arstiabi, kui ilmnevad järgmised hoiatusmärgid (punased lipud): äge, tugev ja pidev kõhuvalu, eriti kui see kaasneb oksendamisega; täielik võimetus tuulda ega stooli lasta, mis kestab üle 24-48 tunni; kõhu üldine ja valulik pingulolek; oksendamine rohelist või pruuni vedelikku (soolesisuga oksendamine); palavik üle 38°C koos kõhuvaluga; kiire südame löögisagedus ja vertsiini/kahvatuse tunne. Need sümptomid võivad viidata arenevasse ileusse või selle eluohtlikele tüsistustele nagu soole nekroos või läbirebimine. Ärge oodake – sellistes olukordades on vaja kiiret haiglatoimetamist.