Hüperglükeemia

Hüperglükeemia ehk kõrge veresuhkru tase on olukord, kus glükoosi hulk veres ületab normaalse piiri. Tavaliselt on normiks 3,9–5,5 mmol/L kõhu tühjuses. Hüperglükeemia tekib siis, kui organism ei suuda glükoosi korralikult kasutada või salvestada, mis on sageli seotud insuliini tootmise või toime puudulikkusega. Insuliin on peptiidhormoon, mis aitab rakkudesse glükoosi sisse viia. Kui seda protsessi häirib, koguneb glükoos verre, põhjustades mürgistusnähtusid. Pikaajaline hüperglükeemia kahjustab veresooni ja närvisüsteemi ning mitmesuguseid elundeid, eriti silmi, neerusid, südant ja jalgu.

Peamiseks hüperglükeemia põhjuseks on diabeet, eriti juhul, kui insuliini annus on ebapiisav, toitumine on ebaõige või füüsiline aktiivsus on vähene. Teised põhjused võivad hõlmata: teisi haigusi, nagu kõhunäärme põletik või Cushingi sündroom; teatud ravimeid, näiteks kortikosteroide; füüsilist stressi, nagu operatsioon või trauma; emotsionaalset stressi; ning infektsioone. Riskitegurid on: diabeedi olemasolu perekonnas, ülekaalulisus, ebaaktiivne eluviis, kõrge vererõhk ja lipiidide taseme häired.

Hüperglükeemia diagnoosimiseks kasutatakse veresuhkru taseme mõõtmist. Tavaliselt tehakse seda: kõhu tühjuses veresuhkru analüüs (norm alla 5,5 mmol/L); suvaline veresuhkru tase (norm alla 11,1 mmol/L); suukaudne glükoosi tolerantsi test (OGTT); ja glükosüleeritud hemoglobiin (HbA1c) test, mis näitab keskmist veresuhkru taset viimase 2–3 kuu jooksul (norm alla 48 mmol/mol või 6,5%). Lisaks võidakse uurida uriini glükoosi või kehoni sisu. Oluline on tuvastada aluseks olev põhjustaja, näiteks diabeedi tüüp.

Hüperglükeemia ravi sõltub selle raskusastmest ja põhjusest. Peamised ravimeetodid on: medikamentoosne ravi – diabeedi puhul insuliini süstid või suukaudsed veresuhkrut alandavad ravimid (nt metformiin); toitumiskorrektsioon – süsivesikute kontroll, kiire imendumisega süsivesikute piiramine, toidusooni jälgimine; regulaarne füüsiline aktiivsus – aitab parandada insuliini tundlikkust; enesekontroll – regulaarne veresuhkru mõõtmine kodus; ja pikaajalise hüperglükeemia korral vajalikud elustiili muutused. Raskel juhtumil võib vaja minna haiglaravi, eriti kui on arenenud diabeetiline ketoatsidoos või hüperosmoolarne seisund.

Arstiga on oluline konsulteerida kohe, kui esineb järgmisi märke: veresuhkru tase on püsivalt üle 10 mmol/L isegi ravimeid võttes; tekivad tugevad sümptomid nagu väsimus, janu, sagedane kuseajamatus; on märke diabeetilisest ketoatsidoosist (asetoonilõhn hingeõhus, iiveldus, kõhuvalu, segasus); veresuhkru tase on üle 15 mmol/L ja ei lange isehoidmisel; või kui on kaasas palavik või teine haigus. Kiire meditsiiniline abi on hädavajalik, kui patsient on teadvuseta või väga nõrk, et vältida eluohtlikke tüsistusi.