Hüdronefroos (Hydronephrosis)

Hüdronefroos on patoloogiline seisund, mille puhul uriini väljavoolu takistuse või vooluhäire tõttu koguneb urineerimisteedesse ja neeru vaagnasse liiga palju vedelikku. See põhjustab neeru vaagna ja/või tasside (calyces) edasist laienemist (dilatatsiooni) ja surve all oleva neerukoega (parenchüüm) kokkusurumist. Protsess võib mõjutada ühte neeru (unilateralne hüdronefroos) või mõlemat neeru (bilateraalne hüdronefroos). Pikaajaline (krooniline) surve võib viia neerukoe atroofiani, limaskesta põletikuni (püelonefriit) ja lõpuks neerupuudulikkuseni. Oluline on mõista, et hüdronefroos ise on seisund, mille aluseks on mingi põhjustakistus või funktsionaalne häire.

Hüdronefroosi põhjustab alati uriini voolu takistus (obstruktsioon) või funktsionaalne häire kusagil urineerimisteedes – neerust kuni urethrani (kusitiheni). Takistus võib olla mehaaniline või düsfunktsionaalne.

Levinumad mehaanilised põhjused:

• Neerukivid (nefrolitiaas): Suured kivid, mis ummistavad ureterit (kusejuhast).
• Kasvajad: Nii healoomulised kui pahaloomulised kasvajad neerus, kusejuhas, põies või naistel emakas/vaginaalne ja meestel eesnääre (nt eesnäärme hüperplaasia või vähk).
• Anatoomilised anomaaliad: Kaasasündinud kitsenemised (stenoosid) kusejuhas, retrokavaalne ureter, vesikoureteraalne refluks.
• Rasedus: Suurenenud emakas võib suruda kusejuhatest.
• Verevalkude või koekildude kogunemine urineerimisteedes operatsiooni või trauma järel.

Funktsionaalsed põhjused (mittemehaanilised takistused):

• Neurogeenne põis: Närvi-kahjustus (nt diabeetiline neuropaatia, seljaaju vigastus, multiple skleroos) põhjustab põie tühjenemis häiret.
• Pikaajalised kusepäästikravimite kasutamine, mis lõdvestavad silelihaseid.

Riskitegurid: Vanus (laste kaasasündinud anomaaliad või eakatel meestel eesnäärme probleemid), soolised infektsioonid (nt korduvad kuseinfektsioonid), perekonnaline kalduvus neerukividele, varem läbiviidud kuse- või kõhuõõne operatsioonid.

Hüdronefroosi kahtlus tekib sageli patsiendi sümptomite ja füüsilise uuringu põhjal (näiteks kõhu või külje valulikkus palpatsioonil). Diagnoosi kinnitamiseks ja põhjuste selgitamiseks kasutatakse järgmisi uurimismeetodeid:

1. Ultraheliuuring (ultrasonograafia): See on esmaseks hindamiseks kõige turvalisem, kiire ja kiirgusvaba meetod. See võimaldab visuaalselt hinnata neeru suurust, vaagna laienemist, koepaksust ja võimalikke struktuurseid anomaaliaid või kive.

2. Arvutitomograafia (CT skaneerimine): Tavaliselt ilma kontrastaineta (non-contrast CT) on kuldstandard neerukivide ja eriti äkiliste takistuste tuvastamiseks. See annab detailse pildi kõikidest urineerimisteedest ja ümbritsevatest kudedest.

3. Magneetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse eriti rasedatel naistel või noortel patsientidel, kus soovitakse vältida kiirgust. MR-uurograafia võib olla väga informatiivne.

4. Veresse sisestatava kontrastainega uuringud: Nagu intraveeniline urogramm (IVU) või CT urogramm – need näitavad uriini voolu dünaamikat ja takistuse täpset asukohta.

5. Funktsionaalsed uuringud: Nukleaarmeditsiiniline uuring (nt DTPA või MAG3 renogramm) hinnab neerude erifunktsiooni ja uriini väljavoolu.

6. Laboratoorsed analüüsid: Uriinianalüüs infektsiooni, vere või valgu leidmiseks; vereanalüüs neerufunktsiooni hindamiseks (kreatiin, urea) ja infektsioonimärkide (CRP, verelibel) jaoks.

7. Tsüstoskoopia: Optilise toru sissetoomine põise kaudu, et uurida põise ja urethra sisepinda.

Ravi eesmärk on eelkõige kiiresti leevendada takistust, taastada uriini vool ja võimalusel kõrvaldada põhjustaja, samuti ennetada infektsioone ja neerukahjustust. Ravistrateegia sõltub täielikult põhjusest, raskusastmest, patsiendi vanusest ja üldisest terviseseisundist.

Kiire (akutse) hüdronefroosi ravi:

• Drenaaž (juhitamine): Kõige olulisem esmase abi meetod. Takistuse kohale paigaldatakse ureteraalne stent (toruke, mis läbib kogu kusejuhast) või nefrostoortoru (toruke, mis viiakse otse neerusse läbi nahast). See võimaldab uriinil vabalt välja voolata ja leevendab surve neerule.
• Valulahoid: Mittesterooidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id) või opioidid.
• Infektsiooni korral: Kiire antibiootikumiravi, kuna ummistusega kaasnev infektsioon (obstruktiivne püelonefriit) on eluohtlik.

Pikaajaline (kroonilise) hüdronefroosi ja põhjuste ravi:

• Kirurgiline sekkumine: Neerukivide eemaldamine (lütotripsia või ureteroskopia), eesnäärme vähiravil kasutatav operatsioon (TURP), kasvajate eemaldamine, anatoomiliste defektide parandamine (nt püeloplastika kusejuha ülemise osa kitsenemise korral).
• Medikamentoosne ravi: Alpha-blokaatoreid eesnäärme hüperplaasia korral, antibiootikume korduvate infektsioonide korral.
• Elustiili muutused: Piisav vedelikukogus (eriti vee joomine), dieet kivide ennetamiseks (soolapiirang, oksalaatide piiramine).
• Kroonilise neerupuudulikkuse korral: Dialüüs või neerusiirdamine võivad olla vajalikud.

Võta ühendust oma perearstiga või mine erakorralisse arstiabili, kui teil esineb mõni järgmistest sümptomitest, eriti kui need on äkilised või tugevnevad:

• Äkiline, sügelik ja väga tugev valu külje- või seljaaluses, mis ei leevendu isegi puhkeasendis.
• Kõrge palavik (üle 38,5°C) koos külmavärinatega ja külje/kõhuvaluga – see võib viidata neeru infektsioonile, mis nõuab kiiret sekkumist.
• Uriini eritamise lakkamine või uriini koguse järsk vähenemine, kuigi joote normaalselt.
• Uriinis veri, mis on nähtav silmaga (uriin on roosa, punane või kolabaarva).
• Pidev iiveldus ja oksendamine, mis takistab söömist ja joomist.
• Lapsel või rasedal naisel esinev püsiv kõhuvalu või muutused urineerimisharjumustes.

Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest mööduvad. Hüdronefroos võib areneda kiiresti ja põhjustada neerule pöördumatut kahju.