Vesikoureteraalne refluks
Kirjeldus
Vesikoureteraalne refluks (VUR) on seisund, kus kusepõie tühjenemisel või täitumisel tungib kuse jõudmisel tagasi neeruvaagnatesse ja/või neerudesse. See on üks levinumaid kusepõie-neeru kanali anomaaliaid laste uroloogias ja võib põhjustada korduvaid kuseteede infektsioone ning neerukahjustust, kui seda ei ravi.
Vesikoureteraalne refluks on anatoomiline või funktsionaalne häire, mis ilmneb kusepõie ja ureteri (kusijuha) ühenduskoha valulukk-mehhanismi ebapiisavusena. Tavaliselt takistab see mehhanism kuse tagasivoolu neerudesse. Kui lukk-mehhanism on nõrk või puudulik (nt ureter on lühike või suudmeosas on anomaalia), võib kusepõie kokkutõmbel kus tagasi voolata ureteritesse ja neeruvaagnatesse. See tagasivool (refluks) viib korduvate kuseteede infektsioonideni, suurendab neerukivimite tekkimise riski ning pikaajaliselt võib põhjustada neerukahjustust (neerukroonilist haigust).
- Kõrge kehatemperatuur (palavik)
- Kuse tegemise ajal valu või põletustunne
- Sagedane kusetegevus väikeste koguste kaupa
- Äge kusehõivevajadus
- Kuse lõhn on ebatavaline või tugev
- Kuse segasus (limane või verine kuse)
- Hõõrdumatu kõhuvalu
- Pidev ärritusvõi uimasus
- Ivetamine ja vähene isu
- Kasvupeetus või kaaluliikumatus
- Oksendamine
- Kõrge vererõhk (harvem, näitab juba neerukahjustust)
Vesikoureteraalse refluksi põhjused jagunevad kahte peamisse rühma. Primaarne (kaasasündinud) VUR on seotud ureteri suudme anatoomilise ebanormaalsusega kusepõie seinas, mis on tavaliselt pärilik. Sekundaarne (omandatud) VUR tekib teiste haiguste tagajärjel, mis muudavad kusepõie funktsiooni või takistavad kusevoolu. Peamised riskitegurid on perekondlik haiguste ajalugu (geneetiline kalduvus), sünnijärgsed anomaaliad (nt spina bifida), neurogeenne kusepõie (näiteks selgrookanalii kahjustuse korral) ja sooline erinevus – tüdrukutel diagnoositakse seda sagedamini kuseteede infektsioonide tõttu, aga poisid on sünnijärgselt suurema riskiga.
Vesikoureteraalse refluksi diagnoosimise kuldstandard on miktsioon-tsistouretrograafia (MCUG). Selle uuringu käigus viiakse läbi kusepõie kateteriseerimine, täidetakse see kontrastainega ning tehakse röntgenpildid seeria kaupa kusepõie täitumise ja tühjenemise ajal, et visualiseerida kuse tagasivoolu. Teised olulised uuringud hõlmavad kõhuõõne ultravauku (neerude ja kusepõie struktuuri hindamiseks), neerude dünaamilist skaneerimist (DMSA skane) infektsioonikahjustuse ulatuse määramiseks ning vajadusel arvutomograafiat (KT) või urodünaamilisi uuringuid. Lapsi, kellel on kahtlus VUR-i vastu, hindab tavaliselt lasteuroloog või nefroloog.
Ravi strateegia sõltub refluksi raskusastmest (I kuni V), patsiendi vanusest, sümptomite sagedusest ja neerude seisundist. Kergetel kuni mõõdukate juhtudel (aste I-III) rakendatakse sageli konservatiivset lähenemist: profülaktiline madalannus antibiootikumravi, et ennetada infektsioone, ning regulaarne jälgimine ultravuku ja vereanalüüsidega. Oluline on ka kusepõie tervishoiu harjutamine (korrapärane tühjendamine, piisav vedeliku tarbimine). Tõsisemate juhtude (aste IV-V) või konservatiivse ravi ebaõnnestumise korral kaalutakse operatiivset sekkumist. Levinumad meetodid on endoskoopiline täidise (nt Deflux) süstimine ureteri suudmesse või avatud operatsioon (ureteroneotsüstostoomia), mille käigus ureter ümber istutatakse, et luua efektiivsem lukk-mehhanism.
Arsti poole tuleks pöörduda kiiresti, kui lapsel esineb palavikuga kaasnev kuseteede infektsioon, eriti kui ta on alla kaheaastane või sümptomid (nagu tugev kõhuvalu, oksendamine, letargia) on ägedad. Korduvad kuseteede infektsioonid (rohkem kui kaks korda aastas) on selge indikatsioon põhjalikuks uroloogiliseks hindamiseks. Täiskasvanutel on murekoht kuseteede infektsioonid, mis ei parane tavalise ravi korral või kaasnevad selgrootu selja- või küljevaluga. Varajane sekkumine on kriitiliselt oluline neerukahjustuse ja pikaajaliste tüsistuste (nt kõrge vererõhk) vältimiseks.