Suuõõnevähk (Carcinoma oris)
Kirjeldus
Suuõõnevähk on pahaloomuline kasvaja, mis areneb suuõõne piirkonnas. See võib tekkida huultel, keelel, põsklimaskestal, suulagi või kurgus. Varajane tuvastamine on väga oluline, kuna see võib oluliselt parandada ravi tulemusi ja vähendada tüsistuste riski.
Suuõõnevähk (ka suuõõnekasvaja) on pahaloomuline kasvaja, mis algab suuõõne limaskestast. See kuulub pea- ja kaelavähkide rühma. Kasvaja tekib siis, kui suuõõne rakkudes (näiteks lameepiteeli rakkudes) tekivad geneetilised muutused, mis põhjustavad rakkude kontrollimatu kasvu ja paljunemist. Aja jooksul võivad need vähirakud kasvada sügavamale kudedesse, kahjustada ümbritsevaid lihaseid või luuid ning levida lümfisõlmedesse või kaugematesse elunditesse (metastaseeruda). Levinumad asukohad on keele küljed ja põhi, suupõhi ning alumised huuled.
- Suus haavand või valu, mis ei parane 2-3 nädala jooksul
- Püsiv, selgelt piiritletud punane või valkjaspunane laik limaskestal
- Valu suus või kõrvas, mis ei ole seotud muude põhjustega
- Raskused närimisel, neelamisel või suu liigutamisel
- Suus tundmatus või tuimuse tunne
- Püsiv, tugev valu, mis ei leevendu tavaliste valuvaigistitega
- Suurenemised või paised kaelas (suurenenud lümfisõlmed)
- Hääl muutub kareks või häälekaotus
- Raskused kõnelemisel
- Kaalulangus ilma selge põhjuseta
- Suust veritsus või ebameeldiv lõhn
Suuõõnevähki põhjustab mitme teguri koosmõju, mis põhjustab rakkude kahjustumist. Peamised riskitegurid on: 1) Tubakas: Suitsetamine, närimistubakas või snusi on kõige olulisem riskitegur. 2) Alkohol: Regulaarne ja koguse poolest suur alkoholi tarbimine, eriti koos tubakaga. 3) Inimese papilloomiviirus (HPV): Eriti teatud tüüpi (HPV-16) infektsioon on seotud suuõõne vähkidega. 4) Päikesevalgus: Pikaajaline kokkupuude päikesevalgusega suurendab huulte vähirisk. 5) Toitumisharjumused: Vähene puu- ja köögiviljade tarbimine. 6) Halb suuhügieen: Pikaajaline põletik või ärritus suus (näiteks katkised hambad või hambaaparaadid). Risk suureneb vanuse kasvades ning on tavaliselt suurem meestel.
Diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja suuõõne täieliku visuaalse ning kompimis-uuringuga. Kahtlusel suuõõnevähki kohta tehakse biopsia – väike kasvajast võtt proov, mida uuritakse mikroskoobiga (histoloogiline uuring). See on ainus viis diagnoosi kinnitamiseks. Kasvaja leviku ulatuse hindamiseks võidakse kasutada pildiuuringuid: Arvutomograafia (CT) või Magnetresonantstomograafia (MRT) aitavad hinnata kasvaja sügavust ja lümfisõlmede seisundit. Positronemisioonitomograafia (PET-CT) võib olla kasulik haiguse leviku hindamisel kehas. Lisaks võib arst soovida laringoskoopiat (toruga vaatlust), et hinnata kurgu ja häälepaelte olukorda.
Raviplaan koostatakse individuaalselt, võttes arvesse vähki täpset asukohta, staadiumit, patsiendi terviseseisundit ja soove. Peamised ravi meetodid on: 1) Kirurgia: Kasvaja ja osa tervest koest ümbrusest eemaldamine. Vahel eemaldatakse ka lümfisõlmed kaelas. 2) Radioterapia (kiiritusravi): Kasutatakse kas üksinda varajastes staadiumites või koos kirurgia/keemoterapiaga. 3) Keemoterapia: Kasutatakse tavaliselt edasijõudnud haiguse korral või koos kiiritusraviga (keemokiiritus). 4) Sihtravimid: Uued ravimid, mis ründavad spetsiifilisi mutatsioone vähirakkudes. Pärast põhiravi võib vajada rekonstrueerivat kirurgiat, hambaarsti või logopeedi abi, et taastada närimis-, neelamis- või kõnefunktsioone ning välimust.
Oluline on konsulteerida arstiga (nt perearst, hambaarst või otorinolaringoloog) koheselt, kui suus esineb mõni järgmistest märkidest, mis ei kao iseenesest 2-3 nädala jooksul: * Haavand, laik või paise huul, keelel või suuõõne muus piirkonnas. * Püsiv valu suus või kõrvas. * Raskused närimise, neelamise või suu laialitegemisega. * Tuimustunne suus või näos. * Selgelt tuntav lümfisõlm kaelas. * Põhjusetu veritsus suust. Need ei pruugi alati tähendada vähki, kuid nende kiire kontroll on võtmetähtsusega varajaseks avastamiseks. Eriline ettevaatlikkus on vajalik suurema riskiga isikutel (pikaajalised suitsetajad/joodikud).