Subakuutne türeoidiit (De Quervaini türeoidiit)
Kirjeldus
Subakuutne türeoidiit on türooidea (kilpnäärme) valu- ja põletikuline haigus, mis on tavaliselt põhjustatud viirusinfektsioonist. See on üks levinumaid põhjustest kaela piirkonnas tekkivale valule ja on iseloomulik oma enesepiirava loomuse poolest – enamikul patsientidest taastub täielikult. Oluline on haigus õigesti ära tunda, et leevendada sümptomeid ja vältida tarbetuid ravimeetodeid.
Subakuutne türeoidiit on türooidea põletik, mis erineb kroonilisest autoimmuntüreoidiidist (nagu Hashimoto türeoidiit). Haigus algab tavaliselt järsult, põhjustades kilpnäärme koes tõsist põletikku ja valu. Põletik protsess kahjustab türooidea rakke, mis toodavad hormoone, põhjustades alguses hormoonide liigse eritumise vereringesse (türeotoksikoos) ja seejärel ajutise hormoonide puudulikkuse perioodi (hüpotüreoos). Lõpuks normaliseerub enamikul patsientidest nii põletik kui ka kilpnäärme funktsioon. Haigus kestab tavaliselt mõnest kuust kuni aastani, kuid on hästi ravitatav. See mõjutab sagedamini naisi kui mehi, tavaliselt vanuses 30–50 aastat.
- Tugev või mõõdukas valu kaela eesosas, mis võib kiirduda lõuani, kõrvadeni või rindkerre.
- Valu on tavaliselt ühekülgne, kuid võib levida.
- Kilpnäärme suurenemine ja valulikkus kompresioonil.
- Palavik (kergest kuni kõrgeni).
- Väsimus, lihasvalud ja üldine haiglustunne (malaise).
- Südamepekslemine ja südame löögisageduse tõus (tahhükardia).
- Ärevus, erutuvus ja närvilisus.
- Kaalulangus isu suurenemisest hoolimata.
- Kuumataluvus ja higistamine.
- Käte värin.
- Pidev väsimus ja uimasus.
- Külmatundlikkus.
- Kaalutõus.
- Kurbtus või depressioon.
- Kuiv nahk ja juuste hõrenemine.
- Kõhukinnisus.
Subakuutse türeoidiidi täpset põhjust ei tunta, kuid seda seostatakse tugevalt läbipõdetud viirusinfektsioonidega. Sageli eelneb haigusele ülemiste hingamisteede infektsioon (näiteks gripiviirus, epideemiline parotiit, Coxsackie viirus). Arvatakse, et viirus või immuunvastus viirusele põhjustab kilpnäärme kudedes põletikulise reaktsiooni, mis kahjustab hormoone tootvaid rakke. Autosoomne dominantsete mutatsioonidega seotud geneetiline eelsoodumus (HLABw35) võib suurendada haigestumisriski. Haigus ei ole nakkav. Riskirühma kuuluvad naised vanuses 30–50 aastat ning need, kellel on hiljuti olnud viirusinfektsioon.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsisel uuringul ja veretestidel. Arst küsib valu ja hiljutise infektsiooni kohta ning kompenseerib kilpnäärme suurust ja valulikkust. Olulised laboratoorsed uuringud hõlmavad: vereseerumi türeoidstimuleeriva hormooni (TSH), vaba türoksiini (fT4) ja vaba trifodtüroniini (fT3) taseme määramist, mis näitab alguses madalat TSH-d ja kõrgetid hormoone (türeotoksikoos), seejärel võib tekkida hüpotüreoos. Eritrotsüütide settimiskiirus (ESR) on oluliselt tõusnud, mis on iseloomulik põletiku tunnus. C-reaktiivse valgu (CRP) tase on samuti kõrgenenud. Türooidea ultraheliuuring võib näidata haiguslikku pindalade muutust, kuid diagnostikas pole see peamine meetod. Radioaktiivse joodi neeldumise uuring (RAIU) on väga oluline – subakuutse türeoidiidi korral on joodi neeldumine oluliselt vähenenud, erinevalt Gravesi haigusest.
Ravi on suunatud peamiselt sümptomite leevendamisele, kuna haigus on tavaliselt isepiirav. Valude ja põletiku leevendamiseks kasutatakse mittesteroidsed põletikumärgid (NSAID-id), nagu ibuprofeen või naprokseen. Kui valu on tugev või NSAID-id ei toimi, võidakse lühiajaliselt määrata glükokortikoidi (nt prednisoloon), mis tavaliselt annab kiire leevendust. Doosi vähendatakse järk-järgult mitu nädalat. Türeotoksikoosi faasis, kui südamesümptomid on tugevad, võidakse kasutada beeta-blokaatoreid (nt propranolool) südame löögisageduse langetamiseks. Hüpotüreoosi faasis, kui sümptomid on ilmnedud, võib olla vajalik ajutine asendusravi türoksiiniga (levotüroksiin). Patsiendil soovitatakse puhkamist ja vältida füüsilist koormust. Jälgimine on oluline: regulaarsed kontrollid TSH, fT4 ja ESR taseme jälgimiseks, et hinnata taastumist ja kohandada ravi.
Peaksite kindlasti konsulteerima arstiga, kui teil tekib järsk, tugev valu kaela eesosas, eriti kui see on kaasnenud palaviku, väsimuse või südamepekslemisega. Samuti on oluline pöörduda abi poole, kui teil on märke kilpnäärme funktsiooni häirest, nagu selgelt põhjendamatu kaalulangus, ärevus, pidev väsimus või külmatundlikkus. Kui valu püsib mitu päeva ja ise ravitud valuvaigistid ei anna leevendust, on põhjus konsultatsiooniks. Kiire arstiabi otsimine aitab kinnitada diagnoosi, eristada seda teistest olukordadest (nt bakteriaalne infektsioon või türooidea kasvaja) ning alustada sobivat ravi, mis vähendab kannatusi ja kiirendab taastumist.