Söögitoru ahenemine
Kirjeldus
Söögitoru ahenemine on söögitoru püsiv kitsus, mis takistab toidu ja vedelike normaalset liikumist mao suunas. See võib põhjustada olulist seedetrakti häiret ning pikaajaliselt toituvaid vaevusi. Ýigel ajal tuvastatuna on enamikul juhtudel võimalik leida tõhus ravi, mis parandab elukvaliteeti.
Söögitoru ahenemine (stenoos) on seisund, mille korral söögitoru (õõnes toru, mis ühendab suuõõnt ja magu) siselümnen on püsivalt ahenenud. See kitsus võib asuda söögitoru mis tahes kohas, kuid sagedamini esineb selle alumises osas. Ahenemine võib olla nii lühike kitsendus kui ka pikem kitsas segment. Peamiseks mehhanismiks on söögitoru seina armkude või paksenemine, mis on tekkinud pikaajalise põletiku (nt gastroösofageaalse refluksi tõttu) või arstiabilise trauma (nt operatsiooni või kiiritusravi) tagajärjel. Kitsas koht takistab toidupalli liikumist, põhjustades selle kogunemise ahenemise kohale, mis omakorda viib neelamisraskusteni, valu ja muudele sümptomitele.
- Neelamisraskused (düsfagia), eriti tahkete toitudega. Tunne, et toit jääb rinnaku piirkonda kinni.
- Rindkere valu või survetunne söömise ajal või kohe pärast seda.
- Regurgitatsioon – kogemata söödud toidu või happelise maitsega vedeliku tagasivool suhu, eriti lamamise asendis või kummardudes.
- Sagedane köha või toidu hingamisteedesse sattumise (aspiratsiooni) tõttu kurgu kärsatus.
- Kaalulangus toitumisraskuste tõttu.
- Dehüdratatsioon (vedelikupuudus), kuna vedelikke on ka raske neelata.
- Krooniline rindkerevalu, mida võib ekslikult pidada südame probleemiks.
- Raske aspiratsioonpõletik (kopsupõletik), mis tekib toidu sattumisel kopsudesse.
Söögitoru ahenemise peamiseks põhjuseks on pikaajaline söögitoru limaskesta kahjustus, mis viib armkude tekkeni. Kõige levinum põhjus on gastroösofagealne reflukshaigus (GÖRH), kus mao happeline sisu põhjustab söögitorus põletikku ja hiljem armistumist (nn peptiline striktuur). Teised olulised põhjused hõlmavad: eosofiidit (toidule-allergiline põletik), pikemat kiiritusravi rindkere piirkonnas, söögitoru operatsioone või trauma, söögitoruvähki või selle ravi ning harva kaasasündinud anomaliaid. Riskiteguriteks on vanus (sagedamini eakamatel), pikaajaline GÖRH ilma ravi, söögitoru Barretti metaplaasia ning teatud immuunhaigused, mis võivad põhjustada eosofiiti.
Kahtluse korral söögitoru ahenemise järele viib arst läbi järgmised uuringud. Kõige olulisem on ülemise seedetrakti endoskoopia, kus söögitoru sisse viiakse peen toru koos kaameraga, et visuaalselt hinnata ahenemist ja võtta vajadusel biopsiaid (koeproove). Kontrastainega söögitoru-mao kaksteistsõrmiksoole röntgenuuring (bariumi neelamine) võimaldab hästi näha ahenemise kuju, pikkust ja asukohta. Manomeetria (söögitoru lihasetooni ja liikumise mõõtmine) aitab hinnata söögitoru funktsiooni. Lisaks võidakse teha kompuutertomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRT), et välistada teisi patoloogiaid või hinnata ümbritsevaid kudesid.
Ravi eesmärk on laiendada kitsendust, leevendada sümptomeid ja vältida tüsistusi. Valik sõltub ahenemise põhjusest, asukohast ja raskusastmest. Endoskoopiline dilaatatsioon (laiendamine) on esmavalik. Selle käju laiendatakse ahenenud kohta spetsiaalse balloniga või bougie'dega (jäikade või laienevate sondidega). Protseduuri võib vaja minna korrata. Kui põhjuseks on gastroösofagealne refluks, on vajalik pikaajaline happesekretsiooni pärssivate ravimite (prootonpumba inhibiitorite) võtmine. Paksude või püsivate striktuuride puhul võidakse endoskoopiliselt paigaldada stent (torujas konstruktsioon), et hoida söögitoru avatuna. Väga harvadel juhtudel, kui muud meetodid ei aita, võib kaaluda kirurgilist sektori eemaldamist ja rekonstrueerimist. Oluline on ka toitumisnõustamine, sealhulgas pehme või vedela toidu valik ning söömise aeglasem tempo.
Pöörduge arsti juurde, kui teil on püsivad neelamisraskused, eriti kui need halvenevad või levivad ka vedelikele. Kiireloomulise meditsiinilise abi (kiirabi) on vaja järgmistes olukordades: täielik toidu- või vedelikukindlus (ei lähe mitte midagi alla), tugev rindkerevalu, mis võib sarnaneda südamerabanduse omaga, või hingamisraskused/köha pärast söömist, mis viitavad toidu sattumisele hingamisteedesse (aspiratsioon). Eriti oluline on oma sümptomite üle rääkida, kui teil on eelnevalt diagnoositud gastroösofagealne refluks, eosofiit või teie peres on esinenud söögitoru haigusi.