Presbiacusis

Presbiacusis, tuntud ka kui vanusega seotud kuulmise kaotus, on pöördumatu kuulmise halvenemine, mis areneb aastakümnete jooksul. See on seotud sisekõrva kodus (karvarakkude) hääbumise ja kahjustumisega, mis on vastutavad heli mehaaniliste vibratsioonide muundamiseks elektrilisteks signaalideks ajule. Lisaks võivad ka muutused kuulmisnärvis ja keskuses nervisüsteemis mängida rolli. Tavaliselt algab see kahepoolselt ja mõjutab esmalt kõrgeid sagedusi, muutes raskeks kõrgete helide (nagu laste hääled või linnulaulud) ja konsonantide (nagu 's', 'š', 't') eristamist, eriti müra taustal.

Peamiseks põhjuseks on loomulik keha vananemine (vanus), kuid selle kiirust ja tõsidust mõjutavad ka järgmised tegurid:

• Pärilikkus (geneetika): Kalduvus vanusega kaasnevale kuulmise halvenemisele võib olla perekondlik.
• Krooniline müra kokkupuude: Pikaajaline kokkupuude kõrge helitasemega (nt töökoha, muusika või sõidukite müra) kiirendab sisekõrva kudede kahjustumist.
• Meditsiinilised seisundid: Suurenenud risk on seotud südame-veresoonkonna haigustega (nt kõrge vererõhk, ateroskleroos), diabeediga ja teatud autoimmuunhaigustega.
• Ravimid: Mõned ototoksilised (kõrvale)mõjuga ravimid (nt mõned antibiootikud, kemoteraapiaained) võivad kuulmist kahjustada.
• Tobak ja alkohol: Tubakasuits ja liigne alkoholi tarbimine võivad soodustada vereringe häireid kuulmisesüsteemis.
• Sugupool: Meestel esineb statistiliselt sagedamini ja varasemas eas kui naistel.

Kuulmise hindamine algab vestlusest (anamnes) kuulmishäirete olemuse, kestuse ja mõju kohta. Peamised diagnostilised uuringud on:

1. Otoskoopia: Väliskõrva ja trumminahna visuaalne kontroll välistamaks ummistusi või põletikku.

2. Puhta tooni audiomeetria: See on kuldne standard. Patient kuuleb helisid erinevatel sagedustel ja helitugevustel ning märgib, millal need kuuldavad on. Tulemused kantakse audiogrammile, mis näitab kuulmiskünniseid ja iseloomustab kuulmiskaotuse tüüpi (sisekõrva, juhtivustüüpi või segatüüpi) ning raskusastet.

3. Kõneaudiomeetria: Testitakse kõne mõistmist erinevatel helitugevustel. See on praktiline test, mis näitab, kui hästi aru saadakse tavapärasest kõnest.

4. Tümpanomeetria: Mõõdetakse keskkõrva liigutust helirõhu muutudes, et hinnata keskkõrva (nagu trummikile) funktsiooni.

Sagedasti viib uuringuid läbi audioloog (kuulmise spetsialist).

Presbiacusist ei saa ravida, kuid selle mõju elule saab tõhusalt leevendada ja kuulmist parandada.

• Kuuldeaparaadid: Peamine ja kõige levinum abivahend. Kaasaegsed digiaparaaidid on väikesed, võimsad ja kohandatavad konkreetse kuulmiskaotuse mustri järgi. Nad võimendavad valitud sagedusi, parandades kõne mõistmist ja vähendades taustamüra.
• Kohaimplantaadid (CI): Kaalutakse raskel sisekõrva kuulmiskahjustusel, kui kuuldeaparaadid ei anna piisavat abi. Seade muundab helid elektrilisteks impulssideks ja stimuleerib otse kuulmisnärvi.
• Kuulmisabivahendid (ALDS): Näiteks spetsiaalsed telefonid, televisori kuularid või ruumiheli süsteemid (nt restoranides või teatrites), mis edastavad heli otse kuuldeaparaati.
• Suhtlemise strateegiad ja kõneteraapia: Õppimine lugemisest huultel, suunamine vestluspartneri poole, soovitus valida vaikseid kohti suhtlemiseks ja selge, mittekiirustatud kõne kasutamine.
• Tinnitusi ravi: Kui tinnitus on probleem, võivad aidata heliteraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia või spetsiaalsed tinnitusi maskeerimise programmid kuuldeaparaatides.

Regulaarne kuulmise kontroll on oluline ravi kohandamiseks.

Soovitatav on regulaarselt kontrollida kuulmist alates 50. eluaastast või varem, kui on riskitegureid. Pöörduge otseotse audioloogi või kõrva-nina-kurguarsti poole järgmistel juhtudel:

• Teil on pidev tunne, et inimesed räägivad ebaselgelt või sosistavad.
• Teil on sagedasti vaja paluda teisel korrata või kõnet selgemini öelda.
• Te vältite sotsiaalseid olukordi (nt koosolekuid, perekokutulekuid) kuulmiseraskuste tõttu.
• Teil on raskusi telefonil vestelda.
• Teie lähedased märkavad ja muretsevad teie kuulmise pärast.
• Teil tekib järsk või ühepoolne kuulmise halvenemine – see võib olla erakorralise meditsiinilise abi vajav olukord ja nõuab kohest uurimist.

Ärge viivitage! Varane diagnoos ja abivahendite kasutuselevõtt võivad säilitada suhtlusvõime ja enesekindluse ning vähendada depressiooni ja kognitiivse languse riski.