Neeruvähk

Neeruvähk (meditsiinilises kirjanduses sageli renalne kartsinoom) on pahaloomuline kasvaja, mis tekib enamasti neerupealise koe rakkudest. Tavalisim alaliik on selgerakuline adenokartsinoom, mis moodustab umbes 80-90% kõigist juhtumitest. Kasvaja võib kasvada neerus, kahjustades selle normaalstruktuuri ja funktsiooni, ning levida lümfisõlmedesse või teistesse organitesse (metastaseeruda). Kuigi see on tõsine haigus, on tänapäevaste ravimeetoditega prognoos palju paranenud, eriti varajases staadiumis.

Neeruvähi täpne põhjus ei ole alati teada, kuid on tuvastatud mitmeid tegureid, mis suurendavad haiguse tekkimise riski. Peamised riskitegurid hõlmavad suitsetamist, mis kahekordistab riski. Pikkajaline rasvunud olek (obeesus) on samuti oluline tegur. Teatud pärilikud haigused, nagu Hippel-Lindau sündroom või pärilik papillaarne neerukartsinoom, suurendavad oluliselt riski. Krooniline neerupuudulikkus, eriti dialüüsiravil olles, on seotud kystidega seotud neeruvähiga. Tööstuslikud kemikaalid (nt trikloorüteen) ja arsenik võivad olla riskitegurid. Lisaks mängib rolli vanus – haigust diagnoositakse sagedamini pärast 50. eluaastat, ning sugu – meestel on risk naistest suurem.

Neeruvähi kahtlus tekib sageli juhuslikult tehtud kõhu-Ultraskaani (ultraheli) ajal või sümptomite põhjal. Diagnostika kinnitamiseks ja haiguse ulatuse hindamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid. Põhimeetod on kõhuõõne pildistamine: Ultraheli (ultraskaan) on esmane meetod kasvaja avastamiseks. Arvutitomograafia (CT) on kuldstandard, mis võimaldab hinnata kasvaja suurust, asukohta ja levikut lümfisõlmedesse ning teistesse organitesse. Magnetresonantstomograafia (MRT) on kasulik eriti neerupealiste hinnanguks või kui patsient ei talu kontrastainet CT jaoks. Positronemisioontomograafia (PET-skaneerimine) võib olla kasulik metastaside leidmisel. Veretööde hulka kuuluvad neerufunktsiooni testid (kreatiin, GFH) ja üldine vereanalüüs. Lõpliku diagnoosi kinnitab biopsia, kus võetakse väike kohatükk mikroskoopiliseks uurimiseks, kuigi seda tehakse mitte alati, kui kliiniline pilt on selge.

Ravi valik sõltub haiguse staadiumist, kasvaja tüübist, patsiendi üldisest terviseseisundist ja isiklikest soovidest. Varajases lokaliseerunud staadiumis on peamine ja sageli tervistav meetod kirurgiline ravi: Neeru osaline eemaldamine (nefrektomia) – eemaldatakse ainult kasvaja koos ümbritseva kudemega, jättes terve neeruosa alles. Radikaalne nefrektomia – eemaldatakse kogu neer koos selle ümbritseva rasvakihiga, sageli koos neerupealis ja lümfisõlmedega. Kirurgiat saab teha traditsioonilise avatud meetodil, laparoskoopiliselt või robootika abil. Edasinenud või metastaatilise haiguse korral kasutatakse süstemaatilist ravi: Sihtterapia – ravimid, mis blokeerivad kasvaja veresoontega varustamist (angiogenees) või kasvufaktoreid. Immunoterapia – ravimid, mis aitavad immuunsüsteemil ära tunda ja rünnata vähki (nt kontrollpunktide inhibiitorid). Keemoterapia on neeruvähi puhul vähem efektiivne, kuid seda võidakse rakendada teatud alaliikide korral. Kiiritusravi kasutatakse peamiselt metastaside (nt luu- või ajustruktuuridesse) sümptomite leevendamiseks. Oluline on ka toetav ravi, mis hõlmab valu- ja kõrvaltoimete kontrolli, toitumisnõustamist ning psühholoogilist tuge.

On oluline konsulteerida arstiga kohe, kui ilmnevad järgmised märgid, eriti kui need ei seostu teiste selgete põhjustega: Vere ilmnemine kuses (punane, roosa või kolatega kuse). Pidev või tugev valu ühes küljes või kõhu-alajaos, mis ei leevene. Põhjendamatu kaalulangus või söömisisu puudumine. Kõrge palavik öine higistamine ilma nakkuse märkideta. Äge valu või tunne, et midagi on kõhus muutunud. Kui teil on tugev perekondlik anamnees neeruvähi või seotud pärilike sündroomide osas, peaksite regulaarselt konsulteerima uroloogi või perearstiga võimalike läbivaatuste kohta. Varajane tuvastamine on võtmetähtsusega edukaks ravitulemuseks.