Kelooid
Kirjeldus
Kelooid on arusaamatult aktiivne ja ulatuslik kudehaavade paranemisprotsess, mille tulemuseks on tugevasti kudeid kasvav ja tavalisest armiist oluliselt suurem paks kudevoh. See ei ole ohtlik ega pahaloomuline, kuid võib põhjustada olulist kosmeetilist ja füüsilist ebamugavust, mis mõjutab inimese enesetunnet ja elukvaliteeti.
Kelooid (ka kelooidarm) on healoomuline sidekoeprotsess, mis tekib haavande paranemise järel. Tavalise armi tekkimisel toodetakse kollageeni ja elastiini just piisavas koguses, et haavand täita. Kelooidi puhul aga keha jätkab nende valkude aktiivset tootmist ka pärast haava täielikku paranemist, mis viib rakuvaba sidekoemassi kasvule väljapoole algset haavapiirkonda. See erineb hüpertroofilisest armist, mis jääb haavapiirkonda ega kasva sellest välja. Kelooidid tekivad kõige sagedamini õlal, rinnal, kõrvalõualuul ja kõrvalkõrvades, kuid võivad tekkida igal kehapiirkonnal.
- Kumer, tugevasti kudev ja tihe kude, mis ulatub kaugemale algse vigastuse piirkonnast.
- Sile ja läikiv pinnakate, mis võib olla pigmentatsioonilt tumedam või heledam kui ümbritsev nahk.
- Kude kasvab aeglaselt kuudetepikkuse perioodi vältel ja võib lõpetada kasvu, kuid iseeneslikult ei kao kunagi.
- Pidev või hooajaline sügelus (pruritus).
- Valulikkus või tundlikkus survetundele.
- Punetus ja põletustunne.
- Raskendatud liikumine, kui kelooid asub liigese kohal.
Täpne põhjus pole teada, kuid kelooidi tekke käivitab alati nahakahjustus. See võib olla põhjustatud lõigetest, põletustest, punktsioonidest (nt pügatud kõrvad), operatsioonihaavadest, katkistest või isegi rõhukestest akne haavanditest.
Teatud inimesed on kelooidide tekkimisele vastuvõtlikumad. Peamised riskitegurid on:
- Geneetiline kalduvus: Sugulased, kes on kelooididega, suurendavad tekkimisrisk.
- Naha pigmentatsioon: Tumedama nahatooniga inimesed (eriti Aafrika ja Aasia päritolu) on tundlikumad.
- Vanus: Kõige sagedamini tekib 10–30-aastastel.
- Rasedus või puberteet: Hormonaalsed muutused võivad soodustada kasvu.
- Kehapiirkond: Pingealad, nagu rinna keskosa (sternum) ja õlad.
Kelooidi diagnoosib tavaliselt dermatoloog või plastikkirurg füüsilise vaatluse alusel. Arst hindab kude välimust, tekstuuri, asukohta ja patsiendi anamneesi (vigastuste ajalugu). Harva, kui diagnoos on ebamäärane või kahtlus pahaloomulisest kasvajast, võib võtta kudede biopsia (väike kudede proov) histoloogiliseks (mikroskoopiliseks) uurimiseks, et kinnitada healoomulist kollageenikasvu ja välistada muid seisundeid.
Kelooidi ravi on sageli pikaajaline ja kompleksne, kuna tõrksuse ja tagasilöögi (retsidiivi) tõenäosus on kõrge. Kõige paremaid tulemusi annab kombineeritud ravi.
Konservatiivsed (mittekirurgilised) meetodid:
- Intraleesionaalsed kortikosteroidi süstid: Kõige levinum esmaliini ravi. Süstid pärssivad põletikku ja kollageeni sünteesi, kude muutub pehmemaks ja väiksemaks.
- Surveravi: Spetsiaalsete kinnitusplaatide või rõivaga pidev surve vigastatud alale, mis vähendab verevarustust ja kollageeni tootmist.
- Krioterapia: Külmravi (vedel lämmastik), mis hävitab ülemised kude kihid.
- Laserravi: Erinevad laserid (nt pulsed dye laser) aitab vähendada punetust, sügelust ja kude massi.
- Radiatsiooniteraapia: Kasutatakse harva, peamiselt pärast kirurgilist eemaldamist, et vähendada uue kelooidi tekkimise riski.
Kirurgiline ravi:
- Kelooidi eemaldamine (eksitsioon): Kasutatakse suurte või püsivate kelooidide puhul, kuid ILMA järgneva muu ravita on tagasilöögi risk väga kõrge (kuni 80%). Seetõttu kombineeritakse see alati kohe steroidisüstide, surveteraapia või kiirgusega.
Soovitatav on konsulteerida dermatoloogi või perearstiga järgmistel juhtudel:
- Kui haavandparanemise käigus tekkiv kude hakkab aktiivselt ja pidevalt kasvama väljapoole algset haavapiirkonda.
- Kui kude on valulik, sügeleb või põletab, põhjustades olulist ebamugavust.
- Kui kelooid asub liigese lähedal ja piirab liikumist.
- Enne igasugust planeeritud operatsiooni, kui teil on kelooidide tekkimise kalduvus – arst saab kasutada erimeetmeid (nt kirurgilisi tehnikaid ja kohest ennetusravi), et minimeerida uue kelooidi tekkimise riski.
- Kui kosmeetiline välimus põhjustab psühholoogilist stressi.