Infektiivne mononukleoos
Kirjeldus
Infektiivne mononukleoos on Epstein-Barri viiruse põhjustatud nakkushaigus, mis peamiselt mõjutab noori täiskasvanuid ja teismelisi. Seda tuntakse ka kui 'suudlemistõve', kuna viirus levib sageli sülje kaudu. Haigus võib põhjustada pikaajalist väsimust, kuid enamik inimesi paraneb täielikult.
Infektiivne mononukleoos on viirusinfektsioon, mida põhjustab Epstein-Barri viirus (EBV). See viirus kuulub herpesviiruste perekonda ja nakatumine toimub enamasti sülje kaudu läbi suudlemise, ühiskasutatud nõude või muud kokkupuute. Pärast viiruse sisenemist organismi nakatumine algab limaskestade rakkudesse, seejärel levib see lümfisüsteemi, põhjustades lümfisõlmede suurenemist ja aktiveerib immuunsüsteemi tugeva reaktsiooni. Peamiseks mõjutatud elundiks on lümfisüsteem (eriti lümfisõlmed), põrn ja maks. Haigus võib olla eriti kurnav, kuid harva põhjustab tõsiseid tüsistusi.
- Kõrge kehatemperatuur (palavik)
- Tugev kurkuvaevus, mis võib takistada söömist ja joomist
- Suurenenud ja valulikud lümfisõlmed kaelal ja kaenlaalustes
- Pidev ja tugev väsimus, mis võib kesta nädalaid
- Peavalu ja lihasvalu
- Suurenenud põrn (splenomegalia) – tundub kui raskus või valus vasakus küljealuses piirkonnas
- Mildne maksa suurenemine või maksapõletik (hepatiit)
- Õhkerogaline lööve kehal, eriti kui on kasutatud teatud antibiootikume (nt ampitsilliini)
- Öine higistamine
- Ilanemine
Infektiivse mononukleoosi ainsaks põhjustajaks on Epstein-Barri viirus (EBV). Peamine levikutee on lähedane kontakt nakatunud isiku süljega, mistõttu haigust nimetatakse ka suudlemistõveks. Riskitegurid hõlmavad vanust (kõige sagedasem 15–25-aastastel), nõrgenenud immuunsüsteemi, olemist tihedas ühiskonnas (nt üliõpilaskorterid, sõjavägi) ning varasemat kokkupuudet haigega. Pärast esmakokkupuudet jääb viirus organismi latentseks olekusse eluks ajaks, kuid reaktiveerumine on haruldane.
Arst seab diagnoosi anamneesi (sümptomite hindamine) ja füüsilise uuringu (lümfisõlmede, põrna ja maksa kontroll) alusel. Kinnitusdiagnoosiks tehakse vereanalüüs: Monospot-test (heterofiilsete antikehade test), mis on lihtne ja kiire, kuid võib noortel lastel olla negatiivne. Täpsemaks kinnituseks tehakse spetsiifilised EBV antikehade testid (EBV IgM ja IgG). Vereanalüüs võib näidata leukotsütoosi ja atüüpiliste lümfotsüütide olemasolu. Kuna haigus võib mõjutada maksa, soovitatakse vahel ka maksafunktsioonide teste. Ultraskaaluuringut tehakse kahtluse korral põrna olulise suurenemise tuvastamiseks.
Spetsiifilist viirusevastast ravi infektiivse mononukleoosi jaoks ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja toetav: Puhkus – oluline on piisav füüsiline puhkus, eriti palavikuperioodil, et vältida tüsistusi nagu põrna rebend. Piisav vedelik – oluline palaviku ja kurgupõletiku korral. Valu- ja palavikualandus – paratsetamool või ibuprofeen (vältida aspiriini noortel). Antibiootikuid määratakse ainult bakteriaalse sekundaarinfektsiooni korral, kuid tuleb hoiduda ampitsilliinist/amoksitsilliinist, kuna need võivad põhjustada löövet. Rasketel juhtudel, kui lümfisõlmede suurenemine takistab hingamist või neelamist, võidakse lühiajaliselt kasutada kortikosteroide. Patsiendile soovitatakse vältida kontaktspordi ja raskekaalulisi tegevusi vähemalt 1 kuu, kuni põrn on normaalne suurusesse tagasi tulnud.
Pöörduge arsti poole, kui teil on püsiv palavik, tugev kurkuvaevus või suurenenud lümfisõlmed, mis ei parane mõne päeva jooksul. Hädavajalik on kohene meditsiiniline abi järgmiste hoiatusmärkide ilmnemisel: Rasked hingamisraskused või neelamisraskused, tugev ja terav valu vasakus ülemises kõhu piirkonnas (mis võib viidata põrna rebendile), väga kahvatu või sinakas nahavärvus, järsk nõrkus või teadvuse hägustumine. Samuti tasub konsulteerida, kui väsimus on nii tugev, et see segab igapäevategevusi või kestab üle 2-3 nädala.