II tüüpi bipolaarne häire

II tüüpi bipolaarne häire on psühhiaatriline seisund, mis kuulub meeleoluhäirete hulka. Selle aluseks on ajus toimuvad keemilised ja struktuursed muutused, mis mõjutavad meeleolu, energia taset ja käitumise reguleerimist. Põhiline tunnus on kahe erineva oleku vaheldumine: depressiooni episoodid ja hüpomaania episoodid. Hüpomaania on kergem kui mania; inimesel võib olla kõrgendatud energia, vähenenud unevajadus ja suurenenud produktiivsus, kuid see ei häiri oluliselt igapäevast toimimist nagu täiemahuline mania. Peamised kannatavad struktuurid on ajus asuvad süsteemid, mis kontrollivad emotsioone, motivatsiooni ja tasu tajumist, nagu näiteks limbiline süsteem. Häire on seotud neurotransmitterite, nagu serotoniini ja dopamiini, tasakaalutusega.

II tüüpi bipolaarse häire täpne põhjus on teadmata, kuid arvatakse, et see on mitmefaktoriaalne seisund, mille tekkele panustavad nii geneetilised, bioloogilised kui ka keskkonnalised tegurid.

Geneetika: Haigusel on selge pereline kalduvus. Lähedaste sugulaste olemasolu bipolaarse häire või teiste meeleoluhäiretega suurendab oluliselt riski.

Bioloogilised tegurid: Arvatakse, et ajus neurotransmitterite, eelkõige serotoniini, dopamiini ja noradrenaliini tasakaal on häiritud. Samuti võivad aju struktuuride ja nende funktsioneerimise erinevused olla osaks pildist.

Keskkonnalised ja psühhosotsiaalsed tegurid: Pikaajaline stress, traumeerivad elusündmused (nagu lapsepõlvetrauma, kaotused) võivad käivitada haiguse esmakordse ilmnemise või uue episoodi nendel, kellel on olemas eelnev geneetiline haavatavus.

Muud riskitegurid: Ainekuritarvitamine (alkohol, narkootikumid) võib sümptomeid süvendada ja diagnoosi raskendada. Unehäired võivad olla nii põhjuseks kui ka tagajärjeks.

II tüüpi bipolaarse häire diagnoosimine nõuab põhjalikku psühhiaatrilist hinnangut, sest selle sümptomid võivad kattuda teiste häiretega, nagu unipolaarne depressioon või ärevushäired. Diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel intervjuul ja patsiendi anamneesil.

Psühhiaatriline intervjuu: Arst küsib üksikasjalikult meeleolumuutuste, energia, une, käitumise ja mõtlemise kohta. Eriti oluline on välja selgitada mineviku hüpomaaniliste episoodide olemasolu, mida patsient ise ei pruugi tõsisena võtta.

Diagnostilised kriteeriumid: Kasutatakse rahvusvahelisi klassifikatsioone, nagu DSM-5 (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) või ICD-10/11, mis määratlevad täpsed sümptomid ja kestused depressiooni ja hüpomaania episoodide jaoks.

Füüsilised ja laboratoorse uuringud: Vereanalüüs või kilpnäärme funktsiooni uuringud tehakse teiste meditsiiniliste seisundite (nagu hüpotüreoos või ainekuritarvitamine) välistamiseks, mis võivad meeleoluhäiret imiteerida.

Meeleolupäevik: Patsiendil võidakse paluda pidada päevikut oma meeleolu, une ja tegevuste kohta, mis aitab arstil tuvastada mustreid ja kinnitada diagnoosi.

II tüüpi bipolaarse häire ravi on pikaajaline ja suunatud episoodide ennetamisele, sümptomite kontrollimisele ning püsiva stabiilsuse saavutamisele. Ravikava koostab psühhiaater ja see hõlmab sageli kombinatsiooni ravimitest ja psühhoteraapiast.

Ravimid (Farmakoteraapia):

• Tujurikkujad (mood stabilizers): Ravimi põhirühm. Näiteks läätium, mis on kuldstandard bipolaarse häire ravis, ja mõned krambivastased ravimid (näiteks valproaat, karbamatsepiin, lamotrigiin). Need aitab vältida nii depressiooni kui hüpomaania episoode.
• Atüüpilised antipsühhootikumid: Kasutatakse sageli koos tujurikkujatega, eriti akuutsete sümptomite korral. Näiteks kvetiapiin, lurasidoon, olantsapiin.
• Antidepressandid: Kasutatakse ettevaatusega ja ALATI koos tujurikkujaga, sest need võivad üksinda käivitada hüpomaaniat või kiirendada meeleolutsükleid.

Psühhoteraapia:

• Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT): Aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõttemustreid ning õppida oskusi meeleolu muutuste ja stressiga toimetulekuks.
• Interpersonaalne ja sotsiaalse rütmi teraapia (IPSRT): Kesendub suhetele ja päeva rütmi stabiliseerimisele (une, söömise ajastus), mis on bipolaarse häire puhul kriitilised.
• Pereteraapia: Kaasab lähedasi, et parandada toetust ja suhtlemist ning aidata perel mõista haigust.

Elustiili muutused: Regulaarne unerežiim, tasakaalustatud toitumine, regulaarne füüsiline aktiivsus, stressi vähendamine ja alkoholi ning psühhoaktiivsete ainete vältimine on olulised abimeetmed raviksas.

Kui kahtlustate endal või oma lähedasel II tüüpi bipolaarset häiret, on oluline otsida spetsialisti abi võimalikult vara. Eranditult kiireloomuline on arsti poole pöörduda järgmistel juhtudel:

• Enesetapu või enesevigastamise mõtted: Kui tekivad mõtted surma, enesetapu või plaanid selle tegemiseks. Sellisel juhul tuleb KOHE pöörduda kriisiabi poole või helistada hädaabinumbrile.
• Psühhootilised sümptomid: Kuulmishallutsinatsioonid (häälte kuulmine), paranoidsed uskumused või suurenenud segadus, isegi hüpomaania ajal.
• Märgatavad muutused igapäevases toimimises: Kui meeleolu kõikumised, depressioon või erutus häirivad töö-, õppe- või pereelu normaalset käimist.
• Ravimite kõrvaltoimed või ravitulemuse puudumine: Kui määratud ravi ei toimi või põhjustab talumatuid kõrvaltoimeid.

Esimesel sammul võib pöörduda perearsti või perenatsi poole, kes suunab edasi psühhiaatri või kliinilise psühholoogi juurde. Varajane sekkumine on võtmeks paremale pikemaajalisele prognoosile.