Candida-infektsioon (kandidoos)
Kirjeldus
Candida-infektsioon on üldnimetus haigusele, mida põhjustab pärmseene Candida liigiste üleliigne paljunemine. Kuigi see seen esineb tervetes inimestes normaalfloora osana, võib tasakaalukadu põhjustada sümptomaatilist infektsiooni, mis võib mõjutada naha, limaskesti või isegi süsteemselt kogu organismi. See on üks levinumaid mikoloogilisi haigusi, mis võib esineda igas vanuses.
Candida-infektsioon, tuntud ka kui kandidoos, on põletikuline seisund, mida põhjustab pärmseene Candida albicans (või teiste Candida liikide) üleliigne kasv. Enamasti elab see seen harmooniliselt meie seede- ja suguelundite limaskestadel ning nahal, kuid teatud tingimustes (nagu immuunsuse nõrgenemine, antibiootikumide tarvitamine või ainevahetushäired) võib see hakkada kiiresti paljunema, kahjustades kuded ja põhjustades põletikku. Haigus võib lokaliseeruda konkreetsetesse piirkondadesse (nt suuõõnes, tüübis või nahal) või levineda vereringesse, põhjustades ohtlikku süsteemset infektsiooni.
- Suukandidoos (õietorr): valged, kodujooksvad plaagid suuõõnes, keelel ja põskede sisemisel pinnal, mis pühkides võivad verdada.
- Nahakandidoos: punetus, sügelus ja niisked lööved nahal, eriti keha voltides (kaenla- ja reiaaugud, rinna all).
- Genitaalkandidoos (naistel): tugev sügelus, valgete, kodujooksvate eritiste väljumine, punetus ja põletustunne tüübis.
- Genitaalkandidoos (meestel): peenise peal nahapunetus, sügelus, valkjad pinnad ja ebamugavus.
- Kõrge palavik ja külmavärinad.
- Väsimus, nõrkus ja üldine halb enesetunne.
- Seedehäired (kõhulahtisus, kõhuvalu) süsteemsetel infektsioonidel.
- Infektsiooni levimine elunditesse (nt neerud, süda, aju) süsteemsetel juhtudel.
Peamiseks põhjuseks on Candida seene ökoloogilise tasakaalu häirimine kehas. Riskitegurid, mis soodustavad üleliigset kasvu, hõlmavad: immuunsüsteemi nõrgenemine (nt HIV, vähk, steroidravi); pikaajaline või laiaulatuslik antibiootikumiravi, mis hävitab kasulikke baktereid; kontrollimata diabeet (kõrgenenud veresuhkur toidab seeni); hormonaalsed muutused (rasedus, sünnituskaitsepilled); niiske keskkond nahal tihedalt liibuvast riietusest või ebapiisavast kuivatamisest; ning toitumisharjumused (liialdatu suhkru tarbimine).
Candida-infektsiooni diagnoosimiseks kasutab arst mitmeid meetodeid. Esmaseks on sümptomite ja visuaalse läbivaatuse hindamine. Kinnitamiseks võetakse proov (naha kaapimine, limaskesta pinnanõel, veri või uriin), mida saadetakse mikoloogilisele analüüsile. Laboris tehakse mikroskoobiga otsene uurimine proovis olevate seenerakkude leidmiseks ning seen kasvatatakse kultuuril, et tuvastada täpne Candida liik ja määrata selle tundlikkus antimükootikumidele. Raske juhtumi korral võidakse teha vereproove seenekultuuri jaoks või pildistada elundeid (nt ultraheli), et hinnata infektsiooni ulatust.
Ravi sõltub täielikult infektsiooni tõsidusastmest ja lokaliseerumisest. Kohalikuks kandidoosiks (suu, nahk, tüübis) kasutatakse peamiselt kohalikke antimükootilisi kreeme, geelisid, loputisvedelikke või vahvleid (nt klotrimasool, mikonasool, nüstatiin). Suukaudseid antimükootilisi tablete (nt flukonasool, itrakonasool) määratakse raskemate, korduvate või mittelevivate juhtude puhul. Süsteemse (vereringes leviva) kandidoosi korral on vajalik haiglaravi ja antimükootikumide manustamine süstlasse. Oluline on ka põhjuse kõrvaldamine: diabeedi korrektne kontroll, kasuliku mikrofloora taastamine probiootikumidega, niiske keskkonna vähendamine ja toitumise korrigeerimine.
Pöörduge arsti poole kohe, kui esimest korda esinevad kandidoosi sümptomid, et saada õige diagnostika ja ravi. Kiire konsultatsioon on hädavajalik, kui iseostetud kohalik ravi ei anna tulemust mõne päeva jooksul või sümptomid halvenevad. ERITI HÄDAKIIRENE on järgmiste hoiatusmärkide korral: kõrge palavik ja külmavärinad, tugev peavalu, jäikus kaelas, iiveldus ja oksendamine, äkiline nägemishäire või segasus, mis võivad viidata süsteemsele infektsioonile. Samuti tuleks konsulteerida, kui infektsioon korduv (rohkem kui 4 korda aastas) – see võib olla märk varjatud põhihaigusest.