Bipolaarne häire I tüüp
Kirjeldus
Bipolaarne häire I tüüp on tõsine psüühikahäire, mida iseloomustavad ekstreemsed ja püsivad meeleolumuutused – mania- või hüpomaaniafaasid, mida tavaliselt vahelduvad depressiooniperioodid. See seisund mõjutab oluliselt inimese igapäevaelu, suhteid ja võimet toimida, kuid õige diagnostika ja raviga on võimalik saavutada stabiilne elukvaliteet.
Bipolaarne häire I tüüp on ajutegevust ja meeleolu reguleerivaid protsesse mõjutav krooniline ajuhäire. Selle põhiliseks tunnuseks on vähemalt üks täielik maniaseisundi epiood, mis kestab vähemalt nädal aega või nõuab hospitaliseerimist. Maniafaasi võivad järgneda või eelneda depressiooni- või hüpomaaniafaasid. Häire puhul on aju keemilise tasakaalu (eriti neurotransmitterite nagu dopamiin, serotoniin ja noradrenaliin) regulatsioon häiritud, mis põhjustab meeleolu, energia taseme ja mõtlemise dramaatilisi kõikumisi. See mõjutab sügavalt aju limbiilist süsteemi ja eesmise ajuosi, mis vastutavad emotsioonide töötlemise ja otsustusvõime eest.
- Ebaharilikult kõrgenenud või erutunud meeleolu (euforia või ergutatus)
- Suurenenud enesekindlus, suurejoonelised ideed
- Vähenenud vajadus une järele (tunnetab end puhanuna vaid mõne tunnise une järel)
- Kiire, rahutul kõnelemine ja mõtete üksteisele järgnev kiirus
- Kergesti hajuv tähelepanu
- Suurenenud tegevus- või sihikindlus (sotsiaalses, tööl, õppimises)
- Riskantne käitumine (mõttetud finantsotsused, kohutav seksuaalkäitumine, juhivedu)
- Püsiv ja sügav kurbus, lootusetus või tühjusetunne
- Selge huvi ja rõõmu kaotus peaaegu kõigi tegevuste vastu
- Oluline kaalulangus või -tõus, isu muutused
- Unetussümptomid või liigne unisus
- Psüühiline erutatus või aeglus
- Väsimus ja energiapuudus
- Tunnetusvõimete halvenemine, otsustusvõime raskused
- Korduvad surma või enesetapu mõtted
- Mania ja depressiooni sümptomid esinevad samaaegselt või kiiresti vaheldudes (näiteks kõrgenenud tegevusega kaasnevad enesetapumõtted)
- Eriti ohtlik seisund, kuna on kombineeritud energia ja depressiivne meeleolu
Bipolaarse häire I tüübi täpset põhjust ei tea, kuid seda peetakse mitmefaktoriliseks haiguseks, kus geneetilised ja keskkonnategurid toimivad koos. Oluline on geneetiline kalduvus – lähedastel sugulastel on suurem haigestumise risk. Aju struktuuri ja neurotransmitterite tasakaalu häired on olulised bioloogilised faktorid. Keskkonnateguritena võivad põhjustada stressirohked elusündmused, krooniline stress, traumad või mõned kroonilised haigused. Mõned ained ja ravimid võivad esile kutsuda mania episoodi. Häire algus on tavaliselt nooruses (15-30 eluaasta).
Diagnoosi seab psühhiaater põhjaliku kliinilise intervjuu ja anamneesi alusel, kasutades juhtnöörina DSM-5 või ICD-10 diagnostilisi kriteeriume. Oluline on eristada maniat skisofreeniast või mõnest teisest psüühikahäirest, samuti välistada teised põhjused (näiteks hüpertireoos, ainekuritarvitamine). Võidakse kasutada spetsiaalseid küsimustikke (näiteks Youngi mania skaala). Tavaliselt tehakse füüsiline uuring ja laboratoorsed analüüsid (vere- ja kusetööd), et välistada kehalised haigused või ravimite mõju. Oluline on hoolikalt dokumenteerida patsiendi meeleolumuutuste mustrit ajas.
Ravi on pikaajaline ja suunatud meeleolu stabiliseerimisele, epioodide ennetamisele ja igapäevafunktsioonide taastamisele. Põhiline on farmakoterapia: meeleolustabilisaatorid (nt leetium, valproaathape), atüüpilised antipsühhootikumid ja mõned antidepressandid (manustatakse ettevaatusega, et mitte käivitada maniat). Psühhosotsiaalsed interventsioonid (näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia, pereteraapia, rütmi stabiliseerimine) on olulised koos ravimitega, et hallata stressi ja parandada toimetulekut. Raskel mania või depressiooni episoodil võib olla vajalik haiglaravi. Patsiendi harimine oma haigusest ja eneseseire on ravi oluline osa. Elustiilimuutused (regulaarne uni, stressi vähendamine, alkoholi ja uimastite vältimine) on abiks.
Otsige KOHE meditsiinilist abi, kui teil või teie lähedasel on: Enesetapu või enesevigastamise mõtted või katsed. Mania sümptomid (ekstreemne elevus, unepuudus, hulljulge käitumine), mis segavad igapäevategevust või on ohtlikud. Psühhootilised sümptomid (luulud, hallutsinatsioonid) mania või depressiooni faasis. Äkiline ja dramaatiline meeleolu, mõtlemise või käitumise muutus. Ka siis, kui teil on kahtlus bipolaarses häires, isegi kui sümptomid tunduvad veel talutavad. Varane sekkumine aitab vältida raskemaid episoode ja parandab pikaajalist prognoosi. Esmalt võib pöörduda perearsti või psühhiaatri poole.