Dopamiin

Kvantitatiivne · pg/mL

Normaalsed väärtused

Dopamiini normid
Üldine
Dopamiini tase veres on tavaliselt väga madal. Tüüpilised referentsvahemikud võivad sõltuvalt laborist ja meetodist olla näiteks 0–30 pg/mL (plasma) või alla 20 μg/24 h (uriin). Alati tuleb tõlgendada labori esitatud normide kontekstis.
Mehed
Erinevused meeste ja naiste vahel ei ole üldjuhul kliiniliselt olulised, kuigi hormonaalsed erinevused võivad mõningast mõju avaldada.
Naised
Naistel võivad hormonaalsed muutused (nt menstrualtsükkel, menopaus) mõjutada dopamiini taset, kuid see mõju pole alati selge. Raseduse ajal võib tase muutuda.

Näitaja kohta

Dopamiin on oluline neurotransmitter ja hormoon, mis mängib võtmerolli ajutegevuse, liigutuste, motivatsiooni ja naudingutunde reguleerimisel. Selle taseme mõõtmine veres või uriinis aitab diagnoosida mitmeid neuroloogilisi, psühhiaatrilisi ja endokrinoloogilisi häireid.

Funktsioon
  • Käitub neurotransmitterina, edastades signaale ajurakkude (neuronite) vahel.
  • Reguleerib liigutusi, tähelepanu, õppimist, meeleolu ja motivatsiooni.
  • Osaleb naudingutunde ja tasustamissüsteemi käitamises.
Päritolu ja süntees
  • Sünteesitakse aminohappest türosiinist, peamiselt ajus (nigeostriaatumises) ja neerupealistes.
  • On üks neljast põhilise katehhoolamiini hormoonist (koos adrenaliini, noradrenaliini ja adrenokortikotroopse hormooniga).
Protseduur
  • Dopamiini taset mõõdetakse enamasti vereproovist (plasma või seerum). Vahel kasutatakse ka 24-tunnise uriinikogumist.
  • Enne verevõttu on oluline puhata (istudes või lamades) vähemalt 20–30 minutit, et stress ja füüsiline aktiivsus taset ei moonutaks.
  • Patsient peab teavitama arsti kõigist ravimitest, sest paljud (nt antidepressandid, antipsychootikumid, levodopa) võivad tulemust oluliselt mõjutada.
Ettevalmistus
  • Soovitatav on vältida kofeiini, alkoholi, suitsetamist ja intensiivset füüsilist koormust 24 tundi enne uuringut.
  • Enamikul juhtudel tehakse uuring hommikul tühja kõhuga.
Peamised põhjused
  • Feokromotsütoom või paraganglioom (katehhoolamiine tootvad kasvajad).
  • Dopamiini tootvad neuroendokriinsed kasvajad.
  • Ravimite kasutamine (nt levodopa, mõned antidepressandid, amfetamiinid).
  • Stress, ärevus, valu või füüsiline koormus enne proovivõttu.
  • Mõned harvad geneetilised sündroomid (nt dopamiini metabolismi häired).
Võimalikud sümptomid ja riskid
  • Kõrge vererõhk (hüpertensioon), eriti laineid tekitav.
  • Südamepekslemine (tahhükardia), higistamine, peavalu.
  • Psühhoosilaadsed sümptomid (ärevus, hallutsinatsioonid), eriti skisofreenia korral.
  • Liigutushäired (düskineesia) ravimite kõrvaltoimena.
Peamised põhjused
  • Parkinsoni tõbi (ajus dopamiini tootvate neuronite hulk väheneb).
  • Püsiv depressioon või anhedoonia (naudingutunde kaotus).
  • Dopamiini retseptorite või sünteesi kaasasündinud häired.
  • Pikaajaline stress või trauma, mis vähendab dopamiini tootmist.
  • Mõned ravimid (nt tüüpilised antipsychootikumid, mis blokeerivad dopamiini retseptoreid).
Võimalikud sümptomid
  • Liigutushäired: tremor, jäikus, aeglus (bradükineesia), tasakaalurasked.
  • Väsimus, energia puudus, motivatsioonivähendus (apaatia).
  • Meeleoluhäired, depressioon, tähelepanuhäired.
  • Söögiisu muutused ja kaalutõus.
Peamised meditsiinilised olukorrad
  • Kahtlus feokromotsütoomi või muude katehhoolamiinide kasvajate osas (nt kõrge vererõhk, südamepekslemise atakid).
  • Parkinsoni tõve või teiste parkinsonismi sündroomide diagnoosimine ja jälgimine.
  • Psühhiaatriliste häirete hindamine (skisofreenia, bipolaarne häire, depressioon), eriti ravivastupidavuse korral.
  • Hüpotensiooni või autonoomse närvisüsteemi düsfunktsiooni põhjuste väljaselgitamine.
  • Mõnede ravimite (nt antipsychootikumide) kõrvalmõjude hindamine.
Soovitatavad arstispetsialistid
  • Neuroloog
  • Endokrinoloog
  • Psühhiaater
  • Onkoloog (kahtlus kasvaja puhul)