Uriini normetanefriini tase

Kvantitatiivne · µg/24h

Normaalsed väärtused

Uriini normetanefriini tase normväärtused
Üldine
Täpsed väärtused sõltuvad labori meetodist. Üldlevinud normvahemik 24-tunnise uriini puhul on: 50–400 μg/24 tundi (mikrogrammi) või 0,3–2,0 μmol/24 tundi (mikromooli).
Mehed
Meestel võivad väärtused olla veidi kõrgemad kui naistel, kuid jääda samasse üldisesse normvahemikku.
Naised
Naistel võivad väärtused olla veidi madalamad. Rasedus võib taset mõjutada.

Näitaja kohta

Uriini normetanefriini taseme test on laboratoorselt analüüs, mis määrab katehhoolamiinide (eriti noradrenaliini) ainevahetussaaduse – normetanefriini – kontsentratsiooni 24-tunnises uriinis. See on oluline meetod sümpaatikus-adrenaalse süsteemi aktiivsuse hindamiseks. Testi kasutatakse peamiselt feokromotsütoomi või paraganglioomi kahtlusel.

Funktsioon ja tähtsus
  • Normetanefriin on hormoonide noradrenaliini ja adrenaliini peamine laguprodukt (metaboliit).
  • Selle taseme mõõtmine uriinis peegeldab usaldusväärsemalt keha keskmist katehhoolamiinide tootmist kui verest mõõdetud hormoonide tasemed, mis kõiguvad.
Päritolu ja eritumine
  • Normetanefriini tekib põhiliselt neerupärastes ja sümpaatiliste närvijõudude lõppustes.
  • See eritub pidevalt uriiniga, mis võimaldab hinnata pikaajalist tootmistäitu.
Protseduur
  • Kogutakse täpne 24-tunnine uriiniproov (algus- ja lõpuaeg fikseeritakse).
  • Proovi kogumise alguses tuleb uriin lasta wc-potile, seejärel kogutakse kõik järgnev uriin erikonteinerisse 24 tunni jooksul.
  • Kogumise ajal hoitakse uriiniproovi külmkapis (+2 kuni +8 °C), et välti normetanefriini lagunemist.
  • Pärast kogumist viiakse proov koos andmetega laboratooriumisse.
Ettevalmistus
  • Enne ja kogumise ajal tuleb välti toite, mis sisaldavad vanilliini, teamiini või kofeiini (nt banaanid, šokolaad, tee, kohv, kakaod).
  • Oluline on teavitada arsti kõigist hetkel võetavatest ravimitest, sest paljud (nt mõned antidepressandid, nohu- ja kõhuravimid) võivad tulemust moonutada.
  • Soovitatav on välti intensiivset füüsilist koormust ja stressi proovivõtu päeval.
Kasvajad ja patoloogilised seisundid
  • Feokromotsütoom – enamasti healoomuline kasvaja neerupärastes, mis toodab liigselt katehhoolamiine.
  • Paraganglioom – sarnane kasvaja sümpaatilistes närvikudedes väljaspool neerupärasi.
  • Raskekujuline hüpertensioon (kõrgvererõhktõbi).
  • Põletikulised protsessid või akutne stress (näiteks infarkt, insult, põletus) võivad taset ajutiselt tõsta.
Muud tegurid
  • Ravimite kasutamine: tritsüklilised antidepressandid, MAO inhibiitorid, dekonjestandid, levodopa, mõned β-blokaatorid.
  • Toitumisharjumused: suur kofeiini või alkoholi tarbimine enne testi.
  • Vale ettevalmistus või proovi kogumise viga (nt mittetäielik 24-tunnine kogumine).
Võimalikud meditsiinilised põhjused
  • Autonoomne neuropaatia (näiteks diabeedi tüsistusena), mis häirib sümpaatilise närvisüsteemi funktsiooni.
  • Mõned kesknärvisüsteemi kahjustused.
  • Ebakorrektne proovivõtt või säilitus (nt proovi soojas hoidmine).
Ravimite mõju
  • Mõned ravimid võivad katehhoolamiinide tootmist vähendada, näiteks klonidiin või α-metüültürosiin.
  • Pikaajaline kortikosteroidide kasutamine.
Kliinilised olukorrad ja sümptomid
  • Kahtlus feokromotsütoomi või paraganglioomi olemasolu (isetegevad kasvajad, mis põhjustavad hormoonide laksu).
  • Raske või ravile vastupidav hüpertensioon (kõrge vererõhk).
  • Atakid südamepekslemise, peavalude, higistamise ja ärevusega.
  • Juhuslikult leitud neerupäraste või kõhukoopa piirkonna kasvajad (incidentaloomad).
  • Feokromotsütoomi perekonnaloo või genectilise soodumuse korral lähedaste jälgimine.
Spetsialistid, kes võivad testi tellida
  • Endokrinoloog (sisekerta- ja hormoonispetsialist)
  • Onkoloog (kasvajate spetsialist)
  • Nefroloog (neeruspetsialist) või kardioloog (südamearst) vastupidava hüpertensiooni korral