Uretriit

Uretriit on kuseteede (uretra) limaskesta põletik. Kuseteed on torukujuline kanal, mis viib uriini kusepõiest väljapoole keha. Põletikku põhjustab enamasti infektsioon, kuid see võib tekkida ka muude ärritavate tegurite, nagu näiteks trauma, tulemusena. Põletik põhjustab limaskesta punetust, paistetust ja sageli iseloomulikke sümptomeid nagu põletusvalu kusemisel või ebanormaalsed väljaheidised. Infektsioonil põhinev uretriit jagatakse kahte põhiliiki: gonorröa põhjustatud (gonokokkne uretriit) ja mitte-gonorröa põhjustatud (mittespetsiifiline uretriit), kusjuures viimase kõige levinumad põhjused on klamüüdia ja muud bakterid või viirused.

Enamik uretriidi juhtumeid on põhjustatud suguelundite kaudu levivate infektsioonide (STI) poolt. Peamised tekitajad jagunevad bakteriteks ja viirusteks.

Infektsioonilised põhjused:

• Bakterid: *Neisseria gonorrhoeae* (põhjustab gonorröat), *Chlamydia trachomatis*, *Mycoplasma genitalium*, *Ureaplasma urealyticum*. Need levivad peamiselt suguühtega.
• Viirused: Herpes simpleksiviirus (HSV) ja adenoviirused.

Mitte-infektsioonilised põhjused:

• Trauma või mehaaniline ärritus: Kusepaagi katetriseerimine, kirurgilised protseduurid, kindlate kontsraptseptiliste meetodite (diafragmad, spermitsiidid) kasutamine.
• Keemiline ärritus: Näiteks seebide, dušigeelide või spermitsiidide reaktsioon.

Riski suurendavad tegurid:

• Kaitsetu suguühe (eriti mitme partneriga) praktiseerimine.
• Eelnev ajalugu suguelundite infektsioonidega.
• Meessugu (statistiliselt sagedamini diagnoositakse).
• Kusepaagi katetriseerimise või uroloogiliste protseduuride läbiviimine.

Uretriidi diagnoosimiseks kogub arst esmalt põhjaliku anamneesi, küsides sümptomite ja võimalike riskitegurite kohta. Seejärel järgneb füüsiline uuring.

Laboratoorseid uuringuid, mida võidakse kasutada:

• Väljaheidete mikroskoopia ja kultuur: Võetakse proov kuseteest või väljaheidustest, mida analüüsitakse mikroskoobi all ja külvatakse bakterite kasvu tuvastamiseks.
• PCR-test (polümeraasi ahelreaktsioon): Väga tundlik meetod infektsiooni tekitaja (nt klamüüdia, gonorröa, *Mycoplasma*) DNA tuvastamiseks uriinist või nõrpunest.
• Uriinianalüüs: Uriiniproovi analüüs valgete vereliblede, punaste vereliblede ja bakterite olemasolu kontrollimiseks.
• Vereproov: Võib olla vajalik süstikute (nt süüfilise või HIV) või üldise põletikulise seisundi hindamiseks.

Diagnoos kinnitatakse ühe või mitme positiivse testitulemusega, mis tõendab põletikku või spetsiifilist infektsioonitekitajat.

Ravi sõltub uretriidi põhjusest. Põhirõhk on infektsiooni likvideerimisel ja sümptomite leevendamisel.

1. Antibiootikumravi (bakteriaalse infektsiooni korral):

• Gonorröa puhul: Tavaliselt ühekordne süst antimikroobsete preparaatide (nt ceftriaxon) kombinatsioonis suukaudse ravimiga (nt azitromütsiin).
• Klamüüdia või muude mittespetsiifiliste infektsioonide puhul: Suukaudsed antibiootikumid nagu doksütsükliin, azitromütsiin või moksifloksatsiin.

2. Antiviirusne ravi (viirusliku põhjusta, nt herpes):

• Kasutatakse preparaate nagu atsükloviir, famsükloviir või valsükloviir, et vähendada sümptomite tugevust ja sagedust.

3. Sümptomite leevendamine:

• Valuvaigistite manustamine.
• Soovitatakse piisavalt vedelikku tarbida.
• Välditakse ärritavaid toimeid (seebid, dušigeelid).
• Ajutine seksuaalse erapooleta olek kuni ravi lõpuleviimiseni ja partneri ravil.

Kriitiline on partneri ravi! Kõik seksuaalpartnerid, kes on olnud kontaktis patsiendiga viimase 60 päeva jooksul, peavad läbima uuringu ja vajadusel saama ravi, et vältida uusi nakkusi (nn "ping-pong" efekti).

Arsti konsultatsioon on vajalik kohe, kui märkate mõnda järgnevatest märkidest, eriti kui need ilmnevad pärast kaitsetut suguühet:

• Põletus- või tugev valu kusemisel.
• Penisest või tuppest ilmuvad ebanormaalsed (nt rohelised, kollased või verega segatud) väljaheidused.
• Alakõhu, vaagna või munandite järsk või tugev valu.
• Kõrgenenud kehatemperatuur (palavik) või väsimus ühes kuseelundeid puudutavate sümptomiteta.
• Kusele verejälgede ilmumine (hematuuria).
• Kuseteede suu või suguelundite nahal vähipõletikutaolised lööbed või haavandid.

Ärge viivitage ravil. Varajane diagnoos ja kohane antibiootikumravi aitab kiiresti sümptomeid leevendada, tervist taastada ning vältida tõsiseid tüsistusi nagu epididümiit (munandite lisande põletik), kusepõie- või neeruvaagnapõletik või viljatus.