Streptokokinfektsioon
Kirjeldus
Streptokokinfektsioon on levinud bakteriaalne haigus, mida põhjustavad Streptococcus perekonna bakterid. See võib avalduda väga erinevalt – alates kergest kurgupõletikust kuni eluohtliku süsteemset infektsiooni või hilistüsistuseni. Õigeaegne tuvastamine ja asjakohane ravi on otsustava tähtsusega raskete tüsistuste, nagu reumaatiline palavik või neerupõletik, ennetamisel.
Streptokokinfektsioon on nakkushaigus, mille tekitajaks on Streptococcus bakterid. Need jagunevad mitmetesse rühmadesse, millest kõige sagedamini inimesi nakatavad A-rühma streptokokid (GAS) ja B-rühma streptokokid (GBS). Bakterid võivad koloniseerida ning põhjustada põletikku nina-kurgu piirkonnas, nahal, pehmetes kudedes või isegi vereringes. Nad levivad peamiselt tilgarnakkusena või otsese kontakti kaudu. Ohtlikuks võib muutuda nende võime toota toksiine ning põhjustada immuunsüsteemi üleliigset reaktsiooni, mis kahjustab organismi enda kudesid ja organeid.
- Tugev kurguvalu, raskused neelamisel (angiin)
- Kõrgenenud kehatemperatuur või palavik
- Punetuvad ja paistes mandlid, võimalik valguline või peenike kattekihi olemasolu
- Suurenenud ja valulikud kaelalümfisõlmed
- Peavalu ja üldine väsimus
- Eritsi (impetigo) – kollakad või läikivad põiekestega haavandid nahal
- Tselluliit – nahapunetus, turse, valulikkus ja soojus puudutuskohas
- Erisipela – selgete piiridega punane, paistes ja valulik nahakahjustus
- Väga kõrge palavik või külmavärinad
- Hingamisraskused või rindkerevalu
- Segadus, uimasus või teadvuse muutused
- Püsiv iiveldus või oksendamine
- Naha läikiv punane triip haiguskolgast eemale liikuv (lümfangiiti märk)
Põhiliseks põhjustajaks on Streptococcus bakterite perekonna erinevad liigid, mis tungivad organismi hingamisteede või nahakahjustuste kaudu. Risk haigestumisel suureneb nõrgenenud immuunsüsteemi korral, mis võib olla põhjustatud stressist, teistest haigustest, ravimite tarbimisest või toitainete puudusest. Tihe kontakt suurtes kollektiivides (lasteaiad, koolid, vanadekodud) soodustab nakatumist. Avatud haavad, kärnad või kroonilised nahahäired loovad otsese sissepääsu bakteritele. Teatud vanuserühmad – väikelapsed, kooliealised lapsed ja eakad – on tavaliselt vastuvõtlikumad. Samuti suurendavad riski kroonilised tervisehäired nagu diabeet, südamehaigused või maksakahjustus.
Esmane kahtlus tekib anamneesi ja füüsilise uuringu alusel, eriti kurgupõletiku või nahainfektsiooni iseloomulike tunnuste puhul. Kõige täpsem meetod on bakteri tuvastamine nakkuskolgast võetud proovist. Kurgunäärmete või nina tampooni saab analüüsida kiirtestiga (streptotest), mis tuvastab bakterite antigeene, või saatma bakterikülvile, mis annab kindla tulemuse ja võimaldab tundlikkust antibiootikumidele määrata. Vereanalüüsides jälgitakse põletikumärke (valged verelibled, CRP). Raskematel juhtudel, kus kahtlustatakse süvainfektsiooni (nt luu- või liigese-, südameprobleeme), võib olla vajalik täiendav pildidiagnostika, nagu rinnakere röntgen, ultraheli või magnetresonantstomograafia (MRI).
Ravi põhieesmärk on infektsiooni likvideerimine, sümptomite leevendamine ja tüsistuste ennetamine. A-rühma streptokoki puhul on kuldnurgaks penitsilliini või selle derivaatide (nt amoksitsilliini) põhine antibiootikumravi. Penitsilliiniallergia korral kasutatakse alternatiive, näiteks erütromütsiini. Oluline on läbida ette nähtud antibiootikumikuur lõpuni, isegi kui ennetähtaegselt tundub parem. Sümptomaatiliseks raviks soovitatakbe palavikualandajaid ja valuvaigisteid (nt paratsetamol, ibuprofeen), puhkust ja piisavat vedelikukogust. Rasket üldinfektsiooni (sepsist) või sügavaid nahakahjustusi nõuavad tavaliselt haiglaravi intensiivse intravenoosse antibiootikumravi ja vitamiinide manustamisega.
Arsti poole tuleb pöörduda kohe, kui kurguvalu või nahamuutused kaasnevad kõrge palavikuga (>38.5°C) või kui sümptomid ei leevene 2-3 päeva jooksul isehoidliku ravi korral. Hädaolukorraks ja vajaduseks kiire meditsiinilise abi järgmised seisundid: hingamisraskused, rindkerevalu või rütmihäired, tugev peavalu kaelajäikuse või valgustundlikusega, teadvuse muutused (letargia, segasus), püsiv oksendamine või vedelikupuudus (kuivad limaskestad, harva urineerimine). Eriti tähelepanelikud peaksid olema lapsevanemad, kui lapsel on palavikuga kaasnev kõrvalekalle tavalisest käitumisest või kehalisest aktiivsusest, ning rasedad naised, kellel tekivad äkilised terviseprobleemid.