Neurodermatitis
Kirjeldus
Neurodermatitis ehk krooniline lihtne sügelik on odasügel, mida iseloomustab pidev sügelus ja sügele tekitatud kriimustumise tsükkel. See on krooniline seisund, mis põhjustab nahal paksenemist, karedust ja sageli ka värvuse muutust, valdavalt piiratud aladel. Kuigi see ei ole nakkav ega eluohtlik, võib see märkimisväärselt kahjustada elukvaliteeti, põhjustades füüsilist ebamugavust ja emotsionaalset stressi.
Neurodermatitis on krooniline nahahaigus, mille põhjustab ja säilitab korduv kriimustamine ja hõõrumine. Kriimustamine algab sageli suhteliselt kerge sügele või ärrituse tõttu, kuid sellega kaasnev vabanemise tunne ajendab inimesi kriimustama piirkonda korduvalt. See pidev mehaaniline trauma põhjustab nahas muutuseid, mida nimetatakse 'likhenifikatsiooniks': nahk pakseneb, selle tekstuur muutub riidemaks ja jooned süvenevad. Kriimustamine stimuleerib ka närvirakke, tekitades tiheda närviringi, kus nahk muutub üha tundlikumaks ja sügelus suureneb, isegi kui algne ärritus on möödas. See on seega võre, kus sügelus viib kriimustamiseni ja kriimustamine omakorda suurendab sügelust. Haigust levinud kohtadeks on kael, randmed, küünarvarred, sääred ja põsed, kuid see võib tekkida kõikjal, kuhu kätega kergesti ulatuda.
- Intensiivne, kirglik sügelus, mis võib olenevalt tegevusest või ööpäevaajast tugevneda või nõrgeneda.
- Üks või mitu täpselt piiritletud nahapiirkonda, mis on muutunud paksemaks (likhenifikatsioon) ja karedamaks kui ümbritsev nahk.
- Naha sügavamate joonte (naha joonestiku) ilmumine kahjustunud piirkonnas, mis meenutab puukoort.
- Naha värvi muutus – punakas, pruunikas või hallikas toon võrreldes tervema nahaga.
- Valu või tundlikkus kriimustatud piirkonnas.
- Naha lõhenemine või verejooks kriimustamisest.
- Kroonilised ja pidevad kaebused võivad põhjustada ärritust, unehäireid ja stressi.
- Nahakaante teke kriimustamisest, mis suurendavad infektsiooni riski.
- Sümptomite sagedane puhangutena esinemine – perioodid, mil sügelus ja kriimustamine süvenevad, vaheldudes rahunemise perioodidega.
Neurodermatitise täpset põhjust ei tunta, kuid seda peetakse mitmefaktoriaalseks haiguseks, kus teatud algne ärritus või sügelus käivitab kahjustava kriimustamistsükli. Selle tsükli arengusse aitavad kaasa järgmised tegurid:
- Teised nahahaigused: Neurodermatitis tekib sageli inimestel, kellel on atoopiline dermatiit (ekseem), psoriaas või kontaktpõletik. Need haigused põhjustavad sügelust, mis võib areneda neurodermatitiseks.
- Stress ja ärevus: Emotsionaalne pinge on tugev käivitaja. Paljud inimesed märkavad, et sümptomid halvenevad stressiperioodidel.
- Kuiv ja tundlik nahk: Nahk, mille kaitsebarjäär on kahjustunud, on vastuvõtlikum ärritustele ja kuivumisele, mis omakorda tekitab sügelust.
- Kinnitus: Kriimustamine võib muutuda tavaks või 'kinnistuks', mida inimene teeb alateadlikult, näiteks keskendudes või unes.
- Keemilised või füüsikalised ärritajad: Kitsad riided, karedad kangad, mingid seebid või pesupulbrid võivad piirkonda ärritada.
- Geneetiline kalduvus: Perekondlik haiguste ajalugu (nt ekseem, astma) võib suurendada riski.
- Vanus ja sugu: Haigus esineb sagedamini naistel kui meestel ning tüüpiliselt algab 30–50 aasta vanuselt.
Neurodermatitise diagnoosib tavaliselt dermatoloog (nahahaiguste arst) põhjalikul kliinilisel läbivaatusel. Diagnostilise protsessi käigus:
1. Anamneesi võtmine ja füüsiline läbivaatus: Arst küsib sümptomite kestuse, käitumise, stressitaseme ja muude haiguste kohta. Seejärel vaadeldakse nahal esinevaid muutusi. Tüüpilised likhenifikatsiooniga, täpselt piiritletud plekid viitavad tugevalt neurodermatitisele.
2. Diferentsiaaldiagnoos: Arst peab välistama teised sarnaseid sümptomeid põhjustavad haigused nagu psoriaas, ekseem, sügelik või seenhaigus.
3. Allergoloogilised testid: Kui kahtlustatakse allergilist komponenti (nt kontaktpõletikku), võidakse teha nahapatch-teste.
4. Naha biopsia: Väga harva, kui pildis on ebatavapärasusi või kui ravi ei toimi, võetakse väike nahatükk (biopsia) mikroskoopiliseks uurimiseks, et kinnitada diagnoosi ja välistada muud haigused.
Diagnoos põhineb enamasti just füüsilisel leiul ja iseloomulikul anamneesil.
Neurodermatitise ravi eesmärk on lõhkuda sügeluse-kriimustamise tsükkel, leevendada põletikku ja taastada naha terviklikkus. Ravi on individuaalne ja hõlmab mitmeid lähenemisviise:
- Kohalik ravi (kreemid ja salvid): Kortikosteroididega kreemid on kõige levinum põletikuvastane ravi, mis vähendab sügelust ja paksenemist. Pikaajaliseks kasutuseks võidakse määrata mitte-steroidsed preparaadid nagu takroliimuusi või pimekroliimuusi (kalsineuriini inhibiitorid). Mõnikord kasutatakse ka tinktuure või kreeme, mis sisaldavad tsinki, tõrvu või anesteesikut (nt pramoksiini), et leevendada sügelust.
- Süstekuuri ja tabletid: Väga rasketel juhtudel võidakse kasutada lühiajalist kortikosteroidide süstekuurit või määrata antihistamiinitablette une parandamiseks ja sügeluse vähendamiseks öösiti.
- Fototerapia (valgusravi): Ultraviolettvalguse (UVB) kiiritamine võib aidata mõnel patsiendil vähendada põletikku ja sügelust.
- Kriimustamise ennetamine: Oluline on lõhkuda kriimustamisharjumus. Selleks kasutatakse nahakateteid, kinnitamise vastaseid tehnikaid (nt nahakatete kandmine öösel), stressihaldust (meditatsioon, kognitiiv-käitumuslik teraapia) ja vajadusel psühholoogi abi.
- Korralik naha hooldus: Regulaarne niisutamine paksema, niisutavat kreemi abil taastab nahabarjääri ja vähendab kuivust ning sügelust. Oluline on vältida tugevaid seebisid ja dušigeele ning kanda lõdva puuvillast riietust.
Tasub konsulteerida perearsti või dermatoloogiga, kui:
- Teil on pidev sügelus, mis segab igapäevast tegevust või und.
- *Iga kriimustamine* suurendab sügelust, tekib lõppetu tsükkel.
- Naha ühel piirkonnal on ilmnenud paksenenud, kare või riidelaadne plekk.
- Iseravits (nt tavaline niisutav kreem) ei anna leevendust mõne nädala jooksul.
- Kahjustunud nahapiirkond muutub selgelt punasemaks, soojemaks, valulikumaks, hakkab eritama vedelikku või tekib mäda – need on bakteriaalse infektsiooni märgid, mis vajavad kiiret arstiabi.
- Haigus põhjustab olulist emotsionaalset stressi, häbi või sotsiaalset eraldatust.
Ärge oodake, kuni seisund halveneb. Varane sekkumine aitab tõhusamalt lõhkuda kahjulikku tsüklit ja vältida jäävaid nahakahjustusi.