Neeruarteri stenoos
Kirjeldus
Neeruarteri stenoos on neeru varustava arteri püsiv ahenemine, mis takistab normaalset verevoolu. See on üks levinumaid sekundaarse hüpertoonia (kõrge vererõhu) põhjuseid, mis võib viia neerude kahjustumiseni ja südame-veresoonkonna tõsisteni tüsistusteni. Õigeaegne tuvastamine on hädavajalik efektiivse ravi aluseks.
Neeruarteri stenoos on patoloogiline seisund, mille korral üks või mõlemad neeruarterid (arteria renalis) on oluliselt ahenenud. See ahenemine piirab verevarustust neerule, mis aktiveerib kehas renini-angiotensiin-aldosteroon süsteemi (RAAS). Selle tulemusena tõuseb vererõhk (renaalhüpertoonia) ning pikaajalisel verepuudusel võib areneda isheemiline neerukahjustus ja neerupuudulikkus. Seisund võib mõjutada nii ühte kui mõlemat neeru.
- Raske kontrollitav või äkiliselt halvenev kõrge vererõhk (hüpertoonia)
- Peavalud, eriti hommikul või kuklasse lokaliseerunud
- Nägemishäired või silmade ees „lendlevad kärbsed“ (mouches volantes)
- Verepaisumine näos (flush) ja äkilised higistamishood
- Väsimus ja hingeldus
- Öedem (turse) jalgades, häälepaeladel või näos
- Vähenenud kuseeritus või kuse hoidmine (oliguuria)
- Vahtuv uriin (valguuria märk)
- Selgrootu kaalutõus vedeliku kogunemise tõttu
- Kõrvalekalded vereanalüüsides (kõrgenenud kreatiniin, urea)
- Abdominaalne sosin (bruit) stetoskoobi all kuuldav ahenenud arteri kohal
Peamised stenoozi põhjused jagunevad kaheks: 1) Aterosklerootiline stenoos (umbes 90% juhtudest): See on seotud ateroskleroosi ehk veresoonte kõvenemisega, mis mõjutab eeskätt vanemaid patsiente. Ahenemine asub tavaliselt arteri suudmes. 2) Fibromuskulaarne displasia (umbes 10% juhtudest): See on mitte-aterosklerootiline arteriseina häire, mis põhjustab aheldatud ahenemisi ja laienemisi („helmestri näiline“ arter). See esineb sagedamini noortel naistel. Riskitegurite hulka kuuluvad: suitsetamine, diabeet, düslipeemia (kõrge kolesterool), pikaajaline hüpertoonia, isiklik või perekonnalugu südame-veresoonkonna haigustest ning vanus üle 50 aasta.
Kahtlus stenoozi suhtes tekib tavaliselt raskesti ravitava hüpertoonia või äkilise neerufunktsiooni halvenemise korral. Diagnostiline algoritm hõlmab: 1) Kliiniline uuring: vererõhu mõõtmine ja auskultatsioon kõhu piirkonnas sosinaks. 2) Laboratoorsed analüüsid: vere kreatiniini, ureaseerumi, elektrolüütide ja uriini valgu taseme määramine. 3) Pildidiagnostika: Doppler-ultraheli (esmane meetod verevoolu hindamiseks), arvutitomograafiline angiograafia (CT angiograafia) või magnetresonantsangiograafia (MR angiograafia) täpseks anatoomiliseks visualiseerimiseks. 4) Funktsionaalsed testid: radionukliidne neeru renograafia vooluhulga ja funktsiooni hindamiseks. Kuldstandardiks peetakse sageli selektiivset angiograafiat, kuid seda tehakse harvemini invasiivsuse tõttu.
Ravi eesmärgid on normaliseerida vererõhk, taastada optimaalne verevool neeru ja säilitada neerufunktsioon. Ravistrateegia sõltub stenoozi põhjusest, asukohast ja patsiendi üldseisundist. Farmakoloogiline ravi: Kasutatakse vererõhu alandavaid preparaate, eelistatult kaltsiumikanali blokaatorit või beetablokaatorit. ACE inhibiitoreid ja angiotensiini retseptori blokaatoreid (ARB) tuleb alguses kasutada ettevaatlikult, kuna nad võivad kahesetilisel stenoosil halvendada neerufunktsiooni. Interventsiooniline/skirurgiline ravi: Soovitatakse olulise (üle 70%) sümptomaatilise stenoozi korral. Meetoditeks on perkutaanne transluminaalne angioplastika (PTA) koos stentimisega või harvemini avatud kirurgiline rekonstruktsioon (nt bypass). Elustiilimuutused: soola tarbimise piiramine, kaalulangus, regulaarne füüsiline tegevus, suitsetamisest loobumine ja lipiidide taseme kontroll.
Arstiabi on vaja koheselt, kui: 1) Vererõhk tõuseb äkitselt väga kõrgele tasemele (hüpertooniline kriis) koos peavaluga, iivelduse või nägemishäiretega. 2) Tekib äkiline ja oluline turse (ödeem), eriti näos või jalgades, või uriini kogus väheneb järsult. 3) On diagnoositud kõrge vererõhk, mis ei allu standardsele ravile kolme või enama ravimi korral (resistentset hüpertooniat). 4) Vereanalüüsis tuvastatakse selgelt kõrgenenud kreatiniini tase, mis viitab neerufunktsiooni kiirele halvenemisele. Regulaarne jälgimine on hädavajalik kõigil, kel on ateroskleroosi või fibromuskulaarse displaasia riskitegurid.