Lumbaalradikulopaatia
Kirjeldus
Lumbaalradikulopaatia on seljaaju närvijuurte kahjustus, mis põhjustab valu, nõrgust ja tundetust alumises seljas ning jalgades. See on üks levinumaid põhjuseid, miks inimesed kannatavad kroonilise seljavalu all ja pöörduvad neuroloogi või seljaspesialisti poole. Õigeaegne tuvastamine ja ravi võivad oluliselt parandada elukvaliteeti ning vältida püsivaid funktsioonikahjustusi.
Lumbaalradikulopaatia on neuroloogiline seisund, mille puhul juosmenikus (lumbaalpiirkonnas) paiknevad seljaaju närvijuurid on kokku surutud, pikenenud või muul moel kahjustatud. See tekib enamasti selgroolülide degeneratiivsete muutuste (nt pagasiväljas, osteofüütide) või kanali ahenemise tõttu. Kokkupigistus põhjustab närvijuurte ärritust ja põletikku, mis omakorda viib iseloomulike sümptomiteni – valule, kiiretele, nõrgustusele ja/või tundetuse häiretele nendes kehaosades, mida vastav närv innerveerib (peamiselt puusad, reied, sääred ja jalad). Kui seisundit ei ravita, võib see põhjustada püsivat närvikahjustust.
- Radikulaarne valu: terav, lööv või põletav valu, mis kiirgub puusast reie tahaossa, säärele ja sageli ka jalale või varbadeni (sageli nimetatakse istmikvaluks).
- Kohalik seljvalu: tavaliselt sügav, lokaalne valu või jäikus kahjustuse kohal juosmenikus.
- Valutundlikkus suureneb köhates, aevastades, tühjendades soolt või istudes pikka aega.
- Lihasenõrkus: raskused näiteks sõrme- või kannatõstmisel, põlve painutamisel või liikumisel ülestõusmisel toolist.
- Tundetuse muutused: kihelmine, torkimise tunne, 'tuliharjad' või tundetuse vähenemine (hüpesteesia) reie, sääre või jala nahal.
- Reflekside nõrgenemine: põlve- või kannusrefleksi (Achilleese refleksi) langus või kadumine.
- Lihaste atroofia: pikaajalise nõrgustuse tõttu võib märgata lihaste 'kuivamist' võs vähenemist.
- Koordinatsioonihäired: kõnnaku muutused, jalutus või tasakaaluraskused.
- Autonoomse närvisüsteemi häired: harva võib tekkuriini- või väljaheidete pidamisraskused või täielik kontrolli kaotus – see on erakorraline seisund (kauda ekvina sündroom), mis nõuab kiiret sekkumist.
Lumbaalradikulopaadia peamine põhjus on mehaaniline kokkupigistus, mis tuleneb selgroo struktuuride muutustest. Kõige sagedamini on selleks pagasiväljas – lülisõltme sisemise tuuma väljalange ja selle surve närvijuurtele. Teine levinud põhjus on spondiloos ehk lülide arthroos, mis põhjustab liigeste paisumist ja osteofüüte (luukasvajaid), mis ahendavad närvivalgete väljumisavaid. Selgrookanalí ahenemine (stenoos) surub samuti kokku närvistruktuure. Vähem levinud põhjused hõlmavad traumasid, selgroo- või seljaaju tumoreid, infektsioone (nt herpes zoster) või põletikulisi haigusi nagu radikuliit. Riskiteguriteks on eakus (degeneratiivsed muutused), raske füüsiline töö (eriti tõstmine), istuv eluviis, ülekaal, suitsetamine (mis halvendab verevarustust) ja pärilikkus.
Diagnoos algab põhjalikust anamneesist ja neuroloogilisest läbivaatusest, kus arst hindab lihaste jõudu, reflekso, tundetust ja kõnnakut ning teeb spetsiaalseid teste (nt straight leg raise test). Pildidiagnostika on oluline, et visualiseerida selgroo anatoomiat ja tuvastada pigistuspõhjust. Magnetresonantstomograafia (MRT) on kuldl standard, kuna see näitab pehmekoelisi struktuure (pagarid, närvijuurid, sidemed) suurepäraselt. Arvutitomograafia (CT) on kasulik luustruktuuride hindamisel. Kui on vaja hinnata närvijuhi elektrilist aktiivsust ja kahjustuse ulatust, tehakse elektroneurograafia (ENG) ja/või elektromüograafia (EMG). Need uuringud aitavad eristada radikulopaatiat teistest neuropaatiatest ja kinnitada diagnoosi.
Ravi eesmärk on leevendada valu, vähendada põletikku ja taastada funktsioon. Enamikul juhtudel algatakse mittekirurgiline (konservatiivne) ravi. See hõlmab: 1) Medikamentoosset ravi – mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-d), valuvaigistid, lihaslõõgastid või lühiajalised opiooidid; pikaajalise valu korral võidakse kasutada mõningaid antidepresante või epilepsiaravimeid. 2) Sihipäraseid steroidisüste – kortikosteroidide süstimine epiduraalsesse ruumi või närvijuurte lähedusse, et vähendada põletikku ja turseot. 3) Füsioteraapiat – tugevdavad ja stabiliseerivad harjutused, õige kehaasendi õpetamine, võib-olla traktsioon või manuaalteraapia. 4) Elustiilimuutusi – kaalu langetamine, suitsetamisest loobumine, ergonoomika parandamine tööl. Kui konservatiivne ravi 6-12 nädalat tulemust ei anna või kui on progressiivne lihasenõrkus, tundetuse kaotus või autonoomsed häired, kaalutakse kirurgiat. Levinumad operatsioonid on mikrodiskektomia (kahjustatud pagasi osa eemaldamine) ja laminektoomia (lülikaare osa eemaldamine), et luua närvile rohkem ruumi. Operatsioonijärgne rehabilitatsioon on oluline.
Kindlasti peaksid konsulteerima arstiga, kui seljavalu või jalgade valu on tugev, püsiv ega leevene puhkamise võt tavapäraste valuvaigistitega. Eriti kiiret reaktsiooni vajavad järgmised "punased lipud" või hädaseisundid: 1) Äkilline, järsk lihasenõrkus jalgades (nt võimetus tõsta jalga või seista varvastel). 2) Uriini- või väljaheidete pidamise või kontrolli kaotus, iseäranis koos tundetuse kadumisega istmiku ja sääre sisemise pinna piirkonnas – see võib viidata kauda ekvina sündroomile, mis nõuab kirurgilist sekkumist mõne tunni jooksul. 3) Valu, mis halveneb öösiti või puhkeolekus. 4) Sümptomitega kaasnev palavik, kahtlus infektsiooni või vähk koosseisu jooks. Ära oota, kuni sümptomid iseenesest mööduvad – varane sekkumine aitab ennetada püsivat kahjustust.