Kerapõletik
Kirjeldus
Kerapõletik on dermatofüütide põhjustatud naha seeninfektsioon, mida tuntakse ka kui 'rõngamadu'. See on väga nakkav, kuid tavaliselt kahjutu haigus, mis kõige sagedamini avaldub iseloomulike rõngakujuliste punetavate laikudena kehal. Õigeaegne diagnoos ja ravi on olulised nakatumise leviku piiramiseks ja kiireks paranemiseks.
Kerapõletik on naha pealmist kihti (epidermist) mõjutav seenhaigus, mida põhjustavad dermatofüüdid – seeneliigid, mis toituvad nahas leiduvast keratiinist. Need seened ei tungi organismi sügavamatesse kihtidesse ega kahjusta elundeid, vaid piirduvad naha, juuste või küünede keraatiniseerunud koega. Haigus ise on küllaltki levinud ja võib esineda igas vanuses. Nimi 'rõngamadu' tuleneb iseloomulikust haiguskolde välimusest: punane, sõõretega ääristatud ja keskelt heledam laik, mis meenutab rõngast. See on põhjustatud seenekoloonia ringikujulisest kasvust nahal.
- Punakad, rõngakujulised või kaarekujulised laigud nahal.
- Laigude servad on selgelt piiritletud, punased, veidi ülbitsenud või sõõrtega kaetud.
- Laigu keskosa võib olla peaaegu normaalvärviline, heledam või kaetud peenelevate soomustega.
- Laigud võivad olla üksikud või arvukad ja need võivad ühineda.
- Erineva intensiivsusega nahaniež (sageli kõige tugevam laigu servades).
- Naha kuivus ja lõhenemine haiguskolde piirkonnas.
- Väikesed vooderdised või täknid laigu serval.
- Mõnikord kerge põletikuline reaktsioon või paistetus.
Kerapõletikut põhjustavad peamiselt kolme perekonna dermatofüütsed seened: Trichophyton, Microsporum ja Epidermophyton. Nakatumine toimub:
- Otsese kokkupuutega nakatunud inimese või looma (nt kass, koer) nahaga.
- Kaudselt nakatunud esemete (näiteks rätikud, riided, saunakotid, harjad) kaudu.
- Mullast – mõned seeneliigid elavad muldas.
Riski suurendavad tegurid hõlmavad:
- Nõrgenenud immuunsüsteem (nt diabeet, HIV, kemoteraapia).
- Kõrge niiskustase keskkonnas (palav, niiske ilm) või higistamine.
- Tihe kontakt spordiklubides, ühiskasutatavates duššides või hostelites.
- Lapsepõlv.
- Eelnevate nahakahjustuste või märja ekseemi olemasolu.
- Tihe kontakt loomadega.
Enamasti saab arst (dermatoloog või perearst) diagnoosi panna kliinilise vaatluse alusel, sest haiguspilt on üsna iseloomulik. Kui diagnoos on kahtlane või ravi ei mõju, võidakse kasutada täiendavaid meetodeid:
1. KOH-võetise mikroskoopia: Arst kraapib haiguskolde servast nahakaanekuid, mida seejärel lahustatakse kaaliumhüdroksiidiga (KOH) ja uuritakse mikroskoobi all seente hüüfide olemasolu kontrollimiseks.
2. Seenekultuur: Sama materjal viiakse spetsiaalsele kasvukeskkonnale, et tuvastada täpselt seeneliik. See võtab aega mitu nädalat.
3. Woodi lambi uurimine: Mõned seeneliigid (eriti Microsporum) helendavad teatud ultraviolettvalguses rohekaskollaselt. See meetod ei ole kõikide seeneliikide puhul efektiivne.
4. Nahabiopsia: Väga harva, kui diagnoos on ebatavaline, võetakse nahatükk, mis uuritakse patoloogia laboris.
Ravi eesmärk on hävitada seened ja vältida nakkuse levikut. Valik sõltub haiguse ulatusest ja asukohast.
- Kohalik ravi (enamik juhtumeid): Rakendatakse otse haiguskoldele antimükootilisi (seenevastaseid) kreme, geele või spreisid. Levinud toimeained on klotrimasool, mikonasool, terbinafiin ja ketokonasool. Kremmi tuleks kanda veidi kaugemale nähtavast laigust ning jätkata ravi tavaliselt 1-2 nädalat pärast sümptomite kadumist.
- Süsteemne ravi (tabletid): Vajalik ulatuslike, püsivate või kohalikule ravile vastupidavate juhtude korral. Enimkasutatavad preparaadid on terbinafiin, itrakonasool või flukonasool. Süstemaarne ravi vajab arsti järelevalvet, kuna võib esile kutsuda kõrvalmõjusid ja interaktsioone teiste ravimitega.
- Täiendavad ja ennetavad meetmed: Oluline on hoida nahk puhtana ja kuivana, kanda lõdvalt istuvaid puuvillaseid riideid, mitte jagada isiklikke esemeid ning korraldada ravi ka nakatunud lemmikloomadel.
Konsulteerige kindlasti arstiga (perearst või dermatoloog) järgmistel juhtudel:
- Kui nahamuutused levivad kiiresti või on juba laialdased.
- Kui iseravi (nt vabalt müüdav seenevastane kremm) ei too parandust 2 nädala jooksul.
- Kui sümptomid hiljem naasevad.
- Kui tekkib tugev põletik, valu, mädane eritis või palavik – need võivad viidata bakteriaalse sekundaarinfektsiooni lisandumisele.
- Kui haigus on näol, skalplil või intiimpiirkonnas.
- Kui patsiendil on aluseks olev terviseprobleem, mis nõrgestab immuunsüsteemi (nt diabeet), või kui ta on rase või imetab.