Epididümiit
Kirjeldus
Epididümiit on epididümi ehk munandikandli põletik, mis põhjustab tavaliselt ühe poole munandivalu, turse ja ebamugavustunnetuse. See on üsna sage seisund, mis võib esineda igas eas meestel, kuid on kõige levinum noortel ja keskealistel meestel. Õigeaegne diagnostika ja ravi on väga olulised, et vältida võimalikke tüsistusi nagu krooniline valu või viljakuse probleemid.
Epididümiit on epididümi – väikese, spiraalselt keerdunud torukese, mis asub iga munandi taga ja kuhu kogunevad ja valmivad seemnerakud – põletikuline seisund. Põletik põhjustab piirkonna verevarustuse suurenemist, turse ja valu. Kuigi enamasti esineb see ühel pool, võib harvemini mõjutada mõlemat munandit. Seisund võib olla äge (ühisem, äkiline algusega) või krooniline (pikaajaline, vähem intensiivsete sümptomitega).
- Munandivalu, mis algab tavaliselt ühel pool ja võib kiiresti muutuda tugevaks.
- Munandikoti (skrootumi) turse ja punetus.
- Soojusetunne või kõrgenenud temperatuur puudutamisel.
- Valu, mis võib kiirata põhja- või vaagnapiirkonda.
- Munandikoti nahk võib muutuda punaseks ja läikivaks.
- Lihasvalud, üldine väsimus või palavik.
- Kõhuvalu või survetunne alakõhus.
- Valulik uriinieritus või sagedamini kusemise vajadus.
- Veri või ebaharilik värvus seemnevedelikus.
- Kõhulahtisus.
Enamikul juhtudel on epididümiidi põhjuseks bakteriaalne infektsioon. Põletikku võivad põhjustada nii bakterid, mis levivad lülisti (nagu klamüüdia või gonorröa), kui ka need, mis on seotud uriiniteedega (nt E. coli). Riskitegurite hulka kuuluvad: kaitsevahenditeta suguühe, hiljutine uriinitede infektsioon või prostatit, hiljutine kirurgiline protseduur (nt tsüstoskoopia või prostaatoperatsioon), munandikoti vigastus, suurenenud eesnäärme või struktuuripuudulikkused uriiniteedel. Mõnel juhul võib põhjuseks olla ka tuberkuloos, keemia või trauma.
Arst teeb diagnoosi anamneesi ja füüsilise uuringu põhjal. Uurimisel kõhupalpatsiooniga võib tunda valulikku ja paistetud epididümi. Tavaliselt tellitakse täiendavad uuringud infektsiooni kinnitamiseks ja muude seisundite (nt munandipõletiku või pöördumise) välistamiseks: uriinianalüüs (kusemiskatse) infektsioonimärkide leidmiseks, vereanalüüs (valged verelibled, CRP) põletiku ulatuse hindamiseks, skrootumi ultraheliuuring – see on kuldne standard, et eristada epididümiiti teistest munandivalu põhjustest ning väärtustada põletiku ulatust ja välistada abtsesse. Harvemini kasutatakse MR-d või KT-d.
Ravi sõltub põletiku põhjusest. Bakteriaalse infektsiooni korral on aluseks antibiootikumravi, mida võetakse suukaudselt 2-4 nädalat. Oluline on lõpetada ravikuur isegi enne sümptomite kadumist. Valu leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid (nt ibuprofeen) ja põletikuvastaseid ravimeid. Soovitatav on ka toetav ravi: munandikoti kõrgemale asendamine (rullutatud rätikul) turse ja valu vähendamiseks, piisav puhkus, külmakompressid esimestel päevadel ning joomakava piiramine, et vähendada kusepidamist. Raske juhtumi või abtsessi korral võib olla vaja haiglaravi intravenoosse antibiootikumiga või isegi kirurgilist dreenaaži.
Peaksite kohe konsulteerima arstiga, kui teie või teie lähedase sümptomid viitavad epididümiidile. Kiire abi on hädavajalik, kui valu on äkiline ja väga tugev – see võib olla märk munandipöördumisest, mis on kirurgiline hädaolukord. Samuti tuleks kiiresti arsti juurde minna kõrge palaviku (üle 39°C), iivelduse ja oksendamise, munandikoti nahal esineva punetuse kiirel halvenemisel või uriinierituse täielikul peatumisel. Ärge riskige oma tervisega – õigeaegne ravi aitab vältida tüsistusi.