Bulimia nervosa (buulimia)

Kirjeldus

Bulimia nervosa on tõsine söömishäire, mida iseloomustab korduvatele liigsöömishoogudele järgnev kompenseeriv käitumine, näiteks oksendamine või laksatiivide kuritarvitamine. See on psüühiline haigus, mis mõjutab nii kehalist kui ka vaimset tervist ning nõuab spetsialistlikku arstiabi. Kiire diagnostika ja kohane ravi on võtmetähtsusega täielikuks tervenemiseks.

Bulimia nervosa (tuntud ka kui buulimia) on psüühiline häire, mille puhul inimene kogeb korduvaid liigsöömishooge – lühikest aega jooksul süüakse suurtes kogustes toitu, kaotades kontrolli söömise üle. Seejärel järgneb süüdametunnetest ja kaalutõusust tingitud hirm, mis paneb inimese rakendama 'puhastusmeetmeid', et vältida kaalulangust. Sellised meetodid hõlmavad enesest esile kutsutud oksendamist, laksatiivide või diureetikume (kusetegevust soodustavate ravimite) kuritarvitamist, liigset trenni või paastumist. See tsükkel kahjustab tervist nii füüsiliselt (seedekulgla, elektrolüüditasakaal, hambad) kui ka vaimselt (enesekohus, ärevus, depressioon).

Peamised käitumuslikud märgid
  • Korduvad liigsöömishood (suurte toidukoguste söömine lühikese aja jooksul, kontrolli kaotus)
  • Puhastuskäitumine pärast liigsöömishooge: oksendamine, laksatiivide/diureetikumide kuritarvitamine
  • Liigne kehaline aktiivsus kaalutõusu kompenseerimiseks
  • Pidev mure oma keha kuju ja kaalu pärast
  • Toitumise range kontroll vaheldub kontrollikaotusega
Füüsilised ja vaimsed märgid
  • Pöialtükid või sõrmedel kulutused (oksendamise tagajärjel)
  • Paistes näojuhmed (süljenäärmete paisumine)
  • Krooniline kurguvalu või seedetrakti häired
  • Hambakahjustused ja hambakivi (hapete mõju)
  • Ebanormaalne elektrolüüditasakaal (nt madal kaalium), mis võib põhjustada südameprobleeme
  • Sügav süüdametunne, alaväärtuslikkuse tunded, ärevus või depressioon

Bulimia tekkepõhjused on keerukad ja hõlmavad geneetilisi, psühholoogilisi ja keskkonnalisi tegureid. Riskitegurite hulka kuuluvad:

  • Geneetika ja perekond: Söömishäirete perekonnalugu suurendab riski.
  • Psühholoogilised tegurid: Madal enesehinnang, perfektsionism, impulsiivsus, kehapildi häired.
  • Sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud: Surve vastata kitsastele iluidealidele, mida meedia levitab. Võistlusalad (nt tants, sport), kus kaalul on suur tähtsus.
  • Stressirohked elusündmused või traumad.
  • Teised vaimsed häired, nagu ärevus- või depressioonihäired, isiksusehäired.

Diagnoosi seab psühhiaater või kliiniline psühholoog läbi põhjaliku intervjuu (anamneesi) ja vastavalt DSM-5 diagnostilistele kriteeriumidele. Arst võib soovidata ka järgmisi uuringuid, et hinnata tervise seisundit ja välistada teisi põhjusi:

  • Füüsiline läbivaatus (kaal, märgid elektrolüüdihäirest).
  • Vereanalüüs (elektrolüüdid, sh kaalium, naatrium, klooriid; metaboolsed näitajad).
  • Elektrokardiogramm (EKG) südame rütmi hindamiseks, eriti kui on kahtlus elektrolüüdihäirest.
  • Hambaarsti konsultatsioon oksendamise põhjustatud kahjustuste tuvastamiseks.

Oluline on patsiendi avameelsus ja usaldusarsti suhe, et saada täpne pilt häire kulust.

Bulimia ravib multidisciplinaarne meeskond (psühhiaater, psühhoterapeut, toitumisspetsialist, perearst). Kõige tõhusam on psühhoterapia, mida võib toetada ravimitega.

  • Psühhoterapia: Kuldstandardiks peetakse kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (KKT), mis keskendub häirivate mõtete ja käitumismustrite muutmisele. Samuti on efektiivne pereteraapia (eriti noortel) ja dialektiline käitumisteraapia (DKT).
  • Ravimid: Antidepressandid, eelkõige selektiivsed serotoniini tagasivõu inhibiitorid (SSRI), nagu fluoksetiin, võivad vähendada liigsöömishooge ja puhastuskäitumist ning aidata kaasa alusel olevale ärevusele või depressioonile.
  • Toitumisnõustamine: Toitumisspetsialist aitab taastada tervislikke ja regulaarseid söömisharjumusi.
  • Haiglaravi võib olla vajalik raske juhtumi korral elektrolüüdihäire või enesetapuohu korral. Ravi on pikaajaline protsess, mis nõuab kannatlikkust ja patsiendi aktiivset osalemist.

Otsi kohe spetsialisti abi, kui märkad endal või lähedasel järgmisi märke:

  • Liigsöömishood ja puhastuskäitumine, mis esinevad korduvalt (nt vähemalt korra nädalas kolme kuu jooksul).
  • Eluohtlikud füüsilised märgid: rinnusvalu, südame rütmihäired (tugev südamelöök, värisemine), minestamine, äge nõrkus (elektrolüüdihäire võimalus).
  • Mõtted enesevigastamise või enesetapu kohta.
  • Sügav depressioon või sotsiaalne eraldumine.

Ära oota, kuni olukord iseenesest paraneb. Varajane sekkumine parandab oluliselt tervenemise prognoosi. Esmase konsultatsiooni saad perearstilt, kes suunab edasi spetsialisti (psühhiaater, psühholoog) juurde.