Astenozoospermia
Kirjeldus
Astenozoospermia on seisund, kus mehe spermas leidis sisaldab ebapiisavalt liikuvusi spermatosoidide protsenti. See on üks levinumaid põhjuseid mehe viljatusel, sest spermatosoidide võime liikuda ja läbida naise reproduktiivorganeid on otseselt seotud viljastumise võimalusega. Aegne tuvastamine ja põhjalik hindamine on võtmetähtsed sobiva raviplaani koostamisel.
Astenozoospermia on sperma kvaliteedi häire, mida iseloomustab normaalselt liikuvate spermatosoidide arvu vähenemine. Rahvusvahelise Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) viimaste kriteeriumide kohaselt loetakse normaalseks, kui vähemalt 42% spermatosoididest on progressiivselt liikuvad või vähemalt 30% on progressiivselt kiirelt liikuvad. Kui need näitajad on alla normi, diagnoositakse astenozoospermia. Spermatosoidide liikuvus on hädavajalik nende teekonnal munajäreni ja viljastumiseks. Kui liikumisvõime on vähene, väheneb oluliselt võimalus, et spermatosoid jõuab munarakuni ja tungib sellesse.
- Raskused raseduse saavutamisel: See on peamine ja sageli ainus sümptom, mis viib uuringutele. Paar võib proovida last saada aasta või kauem ilma edukuseta.
- Sperma füüsikaliste omaduste muutused (nt vähene maht, eriti vedel konsistents)
- Mõnel juhul võivad esineda alahaigustega seotud sümptomid (nt munandipõletiku korvalu, veenilaiendi tursed)
- Hormonaalsete häirete sümptomid (nt vähene libiido, erektioonihäired), kuigi need on harvemad ja seotud põhjushaigusega
Astenozoospermia võib olla põhjustatud mitmetest teguritest, mis kahjustavad spermatogeneesi või spermatosoidide funktsiooni:
- Varikotseel: Munandivene laienemine, mis tõstab kohalikku temperatuuri ja kahjustab spermat.
- Infektsioonid ja põletik: Eritingi prostatiit (prostata põletik) või epididümiit, mis võib kahjustada seemneid teid või spermatosoidide kvaliteeti.
- Hormonaalsed tasakaalutus: Testosterooni või teiste hormoonide (FSH, LH) puudulikkus.
- Geneetilised tegurid: Näiteks primaarne tsiliaardiüsündroom (Kartageneri sündroom), kus spermatosoididel puudub liikumisvõime struktuur.
- Keskkonnategurid: Kokkupuude toksiliste ainete (pestitsiidid, rasked metallid), kiirguse või ülekuumenemisega (sagedune saunakäik).
- Elustiil: suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, uimastite tarvitamine, stress ja ebapiisav toitumine.
- Mõned ravimid: Mõned antibiootikumid, anabolised steroidid või keemoteraapia võivad ajutiselt mõjutada spermat.
Astenozoospermia diagnoosimise aluseks on spermatogramm (spermaanalüüs). Selleks antakse spermanäide, mis analüüsitakse laboris vastavalt WHO standarditele. Hinnatakse:
- Spermatosoidide koguarvu ja kontsentratsiooni.
- Liikuvust: Progresseeruvalt liikuvate, mitteprogresseeruvalt liikuvate ja liikumatu spermatosoidide protsenti.
- Vitalsust (elujõulisust) ja morfoloogiat (kuju).
Kui tulemus näitab liikuvuse langust, tuleb uuring 2-3 kuu pärast korrata tulemuse kinnitamiseks. Lisaks võib arst määrata:
- Veranalüüsi hormonaalse staatus hindamiseks (testosteroon, FSH, LH).
- Geneetilised uuringud (nt Y-kromosoomi mikrodeletsioon, kariotüüp).
- Skrotumi ultraheli varikotseele, oklusioonide või muude anatoomiliste häirete tuvastamiseks.
- Infektsioonimärkide kontrollimiseks uriini- või spermaanalüüs.
Ravi sõltub astenozoospermia põhjusest ja raskusastmest. Eesmärk on parandada spermatosoidide liikuvust või kasutada abi tehnikaid viljastumise saavutamiseks.
1. Põhjuste kõrvaldamine ja elustiili muutmine:
- Nakkuse korral antibiootikumravi.
- Varikotseeli korral võib kaaluda varikotseelektomiat (laienenud veeni seotust).
- Soovitatakse loobuda suitsetamisest, vähendada alkoholi, vältida ülekuumenemist, tasakaalustada toitumist (antioksüdantiderikas toit: C- ja E-vitamiin, seleen, tsink).
2. Ravimiteraapia:
- Antioksüdandid võivad parandada sperma kvaliteeti.
- Hormonaalsete häirete korral võidakse kasutada hormoonasendusravi (klomifeen, gonadotropiinid).
3. Abistavad reproduktiivtehnoloogiad (ART):
- Intratsütoplasmaatiline spermatosoidi sissepistmine (ICSI): See on kuldstandard raskema astenozoospermia korral. Laboris valitakse parim spermatosoid, mis sisestatakse otse munarakku.
- In vitro viljastumine (IVF): Sperma ja munarakud kohtuvad proovitorus, kus toimub viljastumine.
- Enne ART-d võib sooritada sperma ettevalmistamise (gradient- või swim-up meetod), et eraldada kõige liikuvamad spermatosoidid.
On oluline otsida professionaalset nõu, kui:
- Teil on proovitud saada last üle aasta (või üle 6 kuu, kui naine on üle 35-aastane) korrapärase ja kaitsevaba suhtlemise korral ilma edukuseta.
- Teil on mõni eelnimetatud riskitegur (nt varasem munandipõletik, trauma, kemoteraapia).
- Teil on muid terviseprobleeme, mis võivad mõjutada reproduktiivtervist, nagu hormonaalhäired või kroonilised haigused.
Ärge viivitage konsultatsiooniga. Mehe viljatuse uuring algab tavaliselt spermaanalüüsiga, mis on lihtne ja vähese koormusega protseduur, kuid annab olulist teavet edasise tegevuse kohta.