Fruktoos-6-fosfaat

Kvantitatiivne · μmol/L

Normaalsed väärtused

Fruktoos-6-fosfaat normid
Üldine
Tüüpiline kontsentratsioon veres võib olla vahemikus 0,5 kuni 1,5 mg/dL. Normväärtused võivad erineda sõltuvalt labori kasutatavast analüüsimeetodist ja kalibreerimisest.
Mehed
Meestel: 0,6–1,6 mg/dL (orientiivne väärtus)
Naised
Naistel: 0,5–1,4 mg/dL (orientiivne väärtus)

Näitaja kohta

Fruktoos-6-fosfaat on oluline süsivesikute ainevahetuse vaheühend, mis mängib võtmerolli glükolüüsi ja glükonegenesi protsessides. Selle kontsentratsiooni mõõtmine organismis aitab hinnata glükoosi metabolismi seisu ning diagnoosida erinevaid ainevahetushäireid.

Funktsioon
  • Toimib olulise substraadina glükolüüsi (suhkru lõhustumise) ja glükonegenesi (uue glükoosi sünteesi) ahelates.
  • Reguleerib suhkrute metabolismi kiirust, olles võtmeühend mitmetes metaboolsetes radades.
Päritolu
  • Tekib peamiselt glükoos-6-fosfaadi isomerisatsiooni (ümberkujunemise) teel ensüümi glükoos-6-fosfaadi isomerassi toimel.
  • Võib tekkida ka fruktoosi fosforüülimise tulemusena maksas.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse veriproov, tavaliselt küünlavarre veenist, mõnikord ka kapillaarverd sõrme otsast.
  • Proovi analüüsitakse spetsiaalsete laboratoorse meetoditega, nagu ensümaatiline värvumisreaktsioon või kõrgefektivne vedelikkromatograafia (HPLC).
  • Tulemused väljendatakse tavaliselt kontsentratsioonina veres (nt mg/dL või µmol/L).
Peamised põhjused
  • Fruktoos-1,6-bisfosfataasi puudulikkus (haruldane ainevahetushäire, mis põhjustab fruktoosi kuhjumist).
  • Rasked maksakahjustused (nt maksatsirroos, hepatiit), kuna maks on peamine fruktoosi metabolismi organ.
  • Kontrollimatu diabeet või väga kõrge glükoosisisaldus toidus, mis suurendab selle vaheühendi tootmist.
  • Mõned põletikulised või stressiolukorrad organismis.
Peamised põhjused
  • Pikaajaline alatoitumine või glükoosi puudus toidus, mis vähendab selle vaheühendi sünteesi.
  • Mõned pärilikud glükonegenesi häired (nt glükoos-6-fosfataasi defitsiit).
  • Tõsised maksa- või neerufunktsiooni häired, mis mõjutavad ainevahetust.
  • Mõnede ravimite (nt insuliini) mõju.
Kliinilised olukorrad
  • Kahtlus pärilike fruktoosi ainevahetushäirete (nt fruktoos-1,6-bisfosfataasi puudulikkuse) suhtes, eriti imikutel ja lastel.
  • Maksafunktsiooni hindamine seoses põhjendamatute ainevahetuskõrvalekalletega.
  • Kontrollida glükoosi metabolismi häireid, mida ei seleta tavaline diabeedi diagnostika.
  • Uurimistöö või teaduslikud uuringud metaboliliste radade kohta.
Spetsialistid, kes võivad seda ette kirjutada
  • Endokrinoloog (siseseeretehaiguste ja ainevahetushäirete spetsialist).
  • Geneetik (pärilike haiguste diagnostika).
  • Lastearst või gastroenteroloog (maksahaiguste kontekstis).