Tikihäire
Kirjeldus
Tikihäire on neurobiologiline seisund, mida iseloomustavad tahtmatud, korduvad ja kiired liigutused või häälekused. Kuigi see võib esineda igas vanuses, diagnoositakse seda kõige sagedamini lapsepõlves. Mõistmine ja õige toetus võivad oluliselt parandada elukvaliteeti ja aidata tõhusamalt hakkama saada nii igapäevaelus kui ka sotsiaalsetes olukordades.
Tikihäire on kesknärvisüsteemi häire, mis avaldub tahtmatute, korduvate ja mitte-rütmiliste liigutustena või häälekutena, mida nimetatakse tikkideks. Need tekivad seoses ajukoore ja süvajuhata alade, eriti basaaltuumikute, funktsionaalse häiruga, mis mõjutab liikumise ja käitumise kontrolli. Tikid võivad olla lihtsad (näiteks silmapilgutus, köhimine) või keerukad (näiteks hüppamine, sõnade või fraaside kordamine). Oluline on mõista, et tikid ei ole tahtlikud, vaid pigem vastupidamatud impulssid, mida inimene võib lühiajaliselt mahasuruda, kuid see nõuab suurt pingutust ja võib viia hilisema tundi "plahvatuseni". Häire võib mõjutada inimeste enesehinnangut, sotsiaalset suhtlemist ja õpitulemusi.
- Lihtsad motoorilised tikid: silmapilgutus, näo krimpsutamine, õlgade kehitus, pea raputamine.
- Keerukad motoorilised tikid: hüppamine, puudutamine, esemete nuusutamine, endaga seotud liigutused (näiteks juuste keeramine või nahakahjustused).
- Lihtsad vokaalsed tikid: köhimine, läkastamine, krägistamine, norskamine.
- Keerukad vokaalsed tikid: sõnade või fraaside kordamine (palilalia), solvavate sõnade hüüdmine (koprolaalia), omaenda sõnade kordamine (eholalia).
- Tikid on sageli eelaimustatavad – enne tiki tekib eeltunne (nt pinge, sügelus, kihelemine), mis leevendub pärast tiki sooritamist.
- Sagedus, tüüp, raskusaste ja kehaosa võivad ajas muutuda.
- Stress, väsimus, erutus või ärevus võivad tikke sagedamini esile kutsuda, samas kui kontsentreerudes (nt lugedes) või lõõgastudes võivad need väheneda.
- Tikke saab mõnikord lühiajaliselt tahtlikult mahasuruda, kuid see võib põhjustada olulist pinget.
Tikihäire täpne põhjus ei ole teada, kuid seda peetakse keeruliseks geneetilise ja keskkonnategurite koosmõju tulemuseks.
- Geneetika: Tikihäired kipuvad perekondades korduma. On tuvastatud mitmeid geene, mis on seotud haiguse riskiga.
- Neuroloogilised tegurid: Põhjust peetakse seotuks ajus olevate keemiliste ühendite (eriti dopamiini) tasakaalutusega ja närvirakkude ühenduste (sünapside) funktsioneerimisega. Struktuurilised ja funktsionaalsed muutused basaaltuumikutes, ajukoores ja talamuses mängivad olulist rolli.
- Keskkonnategurid: Raseduse ja sünnituse aegsed tüsistused (nt hapnikupuudus), autoimmuunhaigused (nt PANDAS – streptokokiga seotud pediatriline autoimmuunne neuropsühhiaatriline häire) ja mõned infektsioonid võivad olla kaasatud mõnel juhul.
- Vanus: Enamik tikihäireid algab lapsepõlves (4–6-aastaselt või 10–12-aastaselt). Häire võib noorukieas väheneda või kaotsi minna, kuid mõnel juhul jääb see ka täiskasvanueaks.
Tikihäire diagnoosib tavaliselt neuroloog või lastepsühhiaater, lähtudes põhjalikust anamneesist ja kliinilisest vaatlusest. Välja jäetakse teised võimalikud põhjused.
- Anamnees ja sümptomite hindamine: Arst küsib tikide tüübi, sageduse, kestuse, esmase ilmnemise ja mõju kohta igapäevaellu. Oluline on tähelepanek, et tikid on esinenud vähemalt aasta jooksul.
- Neuroloogiline ja füüsiline uuring: Vajadusel tehakse neuroloogiline uuring, et välistada muud häired (nt epilepsia, düstoonia).
- Diferentsiaaldiagnostika: Oluline on eristada tikke teistest liigutushäiretest, poolustest, kompulsiivsetest käitumistest või ravimite kõrvalmõjudest.
- Abiuuringud: Ajuscanne (nt MRI) või vereteste ei kasutata diagnoosi kinnitamiseks, kuid neid võidakse rakendada teiste haiguste välistamiseks.
- Diagnostilised kriteeriumid: Juhindutakse rahvusvahelistest klassifikatsioonidest (nt DSM-5), mis määratlevad kriteeriumid ajutiste tikide, krooniliste motoor- või vokaaltikide ja Tourette'i sündroomi jaoks.
Ravi eesmärk ei ole tikide täielik likvideerimine, vaid nende mõju minimeerimine, et parandada elukvaliteeti. Enamikul juhtudel, eriti kergete tikkide puhul, ei ole ravivajadust, piisab seletamisest ja toetussuhtlusest.
- Haridus ja nõustamine: Pereliikmete, õpetajate ja sõprade teavitamine haiguse olemusest vähendab stressi ja stigmatiseerimist.
- Käitumisteraapia: Kuldstandardiks peetakse Käitumise vastupidise harjutuse (HRT), kus õpitakse ära tundma eelmeelt ja rakendama tikile alternatiivset, konkureerivat reaktsiooni. Ka Kognitiiv-käitumuslikku terapiat (CBT) saab kasutada kaasnevate ärevus- või obsessiivsete häirete korral.
- Farmakoterapia: Kasutatakse ainult siis, kui tikid on tõsiselt piiritlevad. Ravimeid valitakse individuaalselt:
- Alfa-2-adrenergilised agonistid (nt klonidiin, guanfatsiin) – sageli esimene valik, vähendavad ärritatust ja tikke.
- Neuroleptikumid/atüüpilised antipsühhootikumid (nt risperidoon, aripiprasool) – kasutatakse raskematel juhtudel dopamiini toime reguleerimiseks.
- Muud vahendid (nt topiraamat) võivad olla kasulikud mõnel juhul.
- Põhjalikud juhtumid: Väga harva, rasketel ja muude meetoditega mittetoimivatel juhtudel võib kaaluda sügajaaju stimulatsiooni (DBS).
Konsulteerige laste- või perearstiga või neuroloogiga, kui:
- Teil või teie lapsel ilmnevad korduvad, tahtmatud liigutused või häälekused, mis kestavad kauem kui mõni kuu.
- Tikid muutuvad sagedasemaks, tugevamaks või keerukamaks.
- Tikid põhjustavad valu või füüsilist kahju (näiteks nahakahjustusi).
- Tikid segavad oluliselt koolis õppimist, sotsiaalset suhtlemist või igapäevast tegevust (nt söömist, kirjutamist).
- Tikidega kaasnevad emotsionaalsed probleemid: sotsiaalne isoleerumine, häbi, madal enesehinnang, ärevus või depressioon.
- Teil on kahtlus, et "tikid" võivad olla tegelikult mingi muu olukorra (nt epileptilise pohu, nägemisprobleemi või infektsiooni) märgid.
Ärge lükake konsultatsiooni edasi. Varane sekkumine ja õige teabe saamine võivad oluliselt parandada prognoosi ja aidata leida tõhusamaid toimetulekustrateegiaid.