Presüüpia
Kirjeldus
Presüüpia on vanusega seotud nägemishäire, mis teeb lähipunktidel fokuseerimise järk-järgult raskemaks. See loomulik vananemisprotsess algab enamikul inimestel pärast 40. eluaastat ja vajab korrigeerimist mugavaks nägemiseks.
Presüüpia (tuntud ka kui vanaduselikkus) ei ole haigus, vaid silma läätse vananemise tulemus. Nooruses on läätse elastsus suur, võimaldades kiiret fokuseerimisulatust kauguse ja lähipunkti vahel. Vananedes läätse tuum tiheneb ja ümbritsevad lihased nõrkuvad, mistõttu akomodatsioon (läätse kujumuutuse võime) väheneb. See muudab lähedal asuvate objektide (nagu raamat või telefon) selgeks nägemise ilma abivahendita võimatuks. Presüüpia on universaalne nähtus, mis tabab peaaegu kõiki inimesi, sõltumata nende varasemast nägemisest.
- Vajadus hoida lugemismaterjali kaugemal, et see selgemini näha
- Silmade kiire väsimine lugedes või tehes peeneid töid
- Ajutine hägusus, kui vaade kiiresti lähipunktilt kaugusele suunata
- Vajadus tugevama valguse järele lugemisel või töötamisel
- Pidev peavalu eriti pärast pikka lähiprobleemide tegemist
- Raskused näha selgelt halvas valguses (nt restoranis menüüd lugedes)
- Üldine silmade pingutus ja ebamugavus
- Võimalik iiveldus või peapööritus pikaajalisel fokuseerimisel
Peamine põhjus on silma läätse biokeemilised muutused vananemise käigus. Läätse elastsust annavad valgud (kristalliinid), mis aja jooksul tihenduvad ja muutuvad jäigemaks. See pärsib läätse võimet kumerduda lähipunkti jaoks. Riskitegurid kiirendavad või võimendavad presüüpiat: vanus (enamik märkab esimesi sümptomeid 40–45 eluaasta paiku); perekondlik kalduvus (geneetika); olemasolevad refraktsioonihäired (lühi- või kaugnägelikkus); süsteemsed haigused (diabeet, kardiovaskulaarshäired); mõned ravimid (antihistamiinid, antidepressandid); keskkonnategurid (pidev lähiprobleemide tegemine ilma pausideta).
Presüüpia diagnoositakse tervisekontrolli ajal silmaarsti poolt. Tüüpilised uuringud hõlmavad: nägemisteravuse testi (kaugusele ja lähipunktile, kasutades Snelleni tahvlit või lugemisteksti); refraktsioonikatset (subjektiivne test, kus patsient proovib erineva tugevusega lääntse, et leida optimaalne korrektsioon); autorefraktomeetriat (objektiivne murdumisvea mõõtmine); biomikroskoopiat (slit-lamp), et hinnata läätse ja sarvkesta seisundit; silmapõhja uuringut (funduskoopia), et välistada muud vanusega seotud muutused. Diagnoos kinnitatakse, kui lähipunkti nägemise paranemine toimub korrektiooniliste lääntse abiga.
Presüüpiat ei ravi, kuid selle korrigeerimiseks on mitmeid tõhusaid viise: 1) Prillid: lihtsad lugemisprillid, bifokaalsed või multifokaalsed (progressiivsed) prillid, mis võimaldavad näha nii kaugust kui lähedust. 2) Kontaktläätsed: multifokaalsed või monovision läätsed. 3) Kirurgilised meetodid: refraktsioonikirurgia (nt LASIK multifokaalne kujundamine); läätsede implantatsioon (katarakti operatsiooni sarnane protseduur, kus oma läätse asendatakse multifokaalse kunstläätsega); kornea sisselõiked (nt presbyopic CK). 4) Mittekirurgilised protseduurid: kornea allasurumise meetodid. Olulised on ka elustiilimeetmed: korralik valgustus, regulaarsed pausid (20-20-20 reegel: iga 20 minuti järel vaata 20 sekundit vähemalt 20 meetri kaugusele), silmade niisutamine kuiva õhu korral, toitumine rikas antioksüdantide (vitaaminid C ja E, luteiin).
Soovitatav on regulaarne nägemise kontroll iga 1–2 aasta järel pärast 40. eluaastat. Pöördu silmaarsti poole kohe, kui: märkad järsku nägemise halvenemist; tekib kahekordne nägemine; on pidev silmade valu või peavalu; tekivad välklambid, hõredusväljad või äkiline silmapetmine; üks silm näeb oluliselt halvemini kui teine. Need sümptomid võivad viidata teistele, tõsisematele silmahäiretele (nagu katarakt, glaukoom või degeneratiivsed muutused). Samuti tasub konsulteerida, kui olemasolevad korrektioonivahendid (prillid või läätsed) ei anna enam piisavat abi või põhjustavad ebamugavust.