Normaalse ajurõhuga hüdrotsefaalia (NPH)
Kirjeldus
Normaalse ajurõhuga hüdrotsefaalia (NPH) on spetsiifiline ajusüdamiku ehk ajuventriikulite haigus, mille korral liigse seljaajuvedeliku kogunemine põhjustab iseloomulikke liikumis- ja mõtlemishäireid. See on üks väheseid dementsust põhjustavaid seisundeid, mida saab sageli edukalt ravida, mistõttu õigeaegne diagnoosimine on äärmiselt oluline.
Normaalse ajurõhuga hüdrotsefaalia on krooniline seisund, mille puhul ajuventriikulitesse koguneb liiga palju seljaajuvedelikku (likvori). Erinevalt teistest hüdrotsefaalia vormidest ei ole intrakraniaalne rõhk (aju sees olev rõhk) pidevalt tõusnud, vaid võib olla normaalne või kergelt kõikuv. Seljaajuvedeliku liigne kogus laiendab ajuõõsi (ventriikleid), mis omakorda surub ajukude vastu kolju seinu. See surve kahjustab ajukoe, eriti just aju eesosi (frontaallobus), mis vastutab kõndimise, tasakaalu, mõtlemise ja pisi kontrolli eest. Nimetus viitabki sellele, et rõhu mõõtmised võivad olla normaalpiirides, kuid mehaaniline surve ajukoele püsib.
- Kõndimishäired: Esimesed ja kõige ilmekamad tunnused. Kõnd muutub aeglaseks, väikeste sammudega ja kõikuvaks. Haige tunneb, nagu oleks ta jalgadega liimiga põrandale kinni jäänud. Pööramisel võib tekkida tasakaalutuse tunne.
- Kognitiivsed häired: Aeglustunud mõtlemine, tähelepanu- ja mäluprobleemid, apaatia (ükskõiksus). Võib meenutada Alzheimeri tõve varaseid faase, kuid areneb kiiremini.
- Pisi- ja/või roojanägemise nälgimine: Esmalt sagedasem pissihäda või kiireloomuline vajadus, hiljem võib tekkida täielik kontrolli kaotus.
- Peavalu (harvem kui teiste hüdrotsefaalia vormide puhul)
- Kõne muutumine aeglaseks ja monotonseks
- Irritatsioon või meeleolu kõikumised
NPH täpne põhjus ei ole alati selge. Seisund jaotatakse kaheks: teisene (sekundaarne) NPH ja idiopaatiline (primaarne) NPH.
1. Sekundaarne NPH: Tekib teadaoleva põhjuse tõttu, mis häirib likvori ringet või imendumist. Sellisteks põhjusteks võivad olla:
- Ajuverejooks või peatrauma
- Ajuinfarkt (insult)
- Aju- või seljaajukelmepõletik (meningiit, entsefaliit)
- Ajukasvaja või kirurgiline operatsioon peas
2. Idiopaatiline NPH: See on levinuim vorm, mis tekib ilma selge põhjuseta. See esineb peamiselt eakamatel inimestel (üle 60-aastastel). Riskiteguriteks peetakse vanust, kõrget vererõhku, diabeeti ja ateroskleroosi (veresoonte kõvenemist), mis võivad mõjutada aju vereringet ja koe elastsust.
NPH diagnoosimine nõuab põhjalikku kliinilist hindamist, sest sümptomid sarnanevad teiste vanaduslike haigustega (nt Parkinsoni tõbi, Alzheimer). Protsess hõlmab järgmist:
1. Põhjalik anamnees ja neuroloogiline uuring: Arst hindab kõndimist, tasakaalu, kognitiivseid funktsioone ja närvisüsteemi tööd.
2. Pildidiagnostika: Kraniaalne kompuutertomograafia (KT) või magnetresonantstomograafia (MRT) on hädavajalikud. Need näitavad suurenenud ajuventriikuleid, samas kui aju pealmised koed võivad olla kokku surutud. Oluline on välistada muud põhjused (nt ajukasvajad).
3. Likvori drenaažitestid: Need on võtmetähtsusega NPH kinnitamiseks.
- Lumbaalpunktsioon: Seljast võetakse 30-50 ml likvori. Kui patsiendi kõndimine ja üldine seisund pärast protseduuri märgatavalt paraneb (mõne tunni või päeva jooksul), on see tugev tõend NPH kasuks ja positiivne prognoos ravi vastuse kohta.
- Likvori drenaaži katse (infusion test): Keerukam protseduur, mida tehakse haiglas.
NPH ainus tõhus ravimeetod on kirurgiline sekkumine, mille eesmärk on likvori liigse koguse eemaldamine ajust.
- Ventrikulo-peritoneaalne šunteerimine (VP-šunt): See on kõige levinum operatsioon. Peas paigaldatud väike kateter viib likvori ajuventriikulitest kõhuõõnde, kus see imendub vereringesse. Šundis on ventiil, mis reguleerib likvori voolu ja hoiab ära liigse dreenimise.
- Lumboperitoneaalne šunt: Harvem kasutatav, kus kateter viiakse seljaaju kanalist kõhuõõnde.
Ravi tulemus: Paljudel patsientidel paranevad kõndimishäired märkimisväärselt juba mõne päeva jooksul pärast operatsiooni. Kognitiivsed funktsioonid ja pisi kontroll võivad paraneda aeglasemalt, mõne kuu jooksul. Ravi edukus sõltub haiguse kestusest – mida varem diagnoositakse ja ravitakse, seda parem on tulemus. Ravile ei allu patsiendid, kelle sümptomid on põhjustatud teistest põhjustest (nt Alzheimer) või kellel on kaasuvad rasked terviseprobleemid.
Oluline on otsida neuroloogi või geriatri konsultatsiooni, kui teie lähedasel, eriti eakal inimesel, tekivad järgmised muutused:
- Kõndimise järsk halvenemine: Väikesed sammud, tasakaalutunne, jalad "liimuvad" põrandale.
- Märgatav mälu halvenemine või aeglustunud mõtlemine, mis on arenenud suhteliselt kiiresti (kuud või paar aastat).
- Uus tekkiv või halvenev pisi nälgimine ilma uroloogilise põhjuseta.
- Nende kolme sümptomi kombinatsioon on eriti kahtlustust tekitav.
Ärge põhjendage muutusi "lihtsalt vanadusega". Normaalse ajurõhuga hüdrotsefaalia on ravitav haigus, ja õigeaegne sekkumine võib taastada iseseisvuse ja oluliselt parandada elukvaliteeti.