Lümfogranuloma venereum (LGV)
Kirjeldus
Lümfogranuloma venereum (LGV) on haruldane, kuid tõsine sugulisel teel leviv nakkus (STI), mida põhjustavad teatud Chlamydia trachomatis' tüved. See infektsioon peamiselt kahjustab lümfisüsteemi, põhjustades kroonilist põletikku ja valu lümfisõlmedes ning võib viia pikaajaliste terviseprobleemideni, kui seda õigeaegselt ei ravi. Selle äratundmine on oluline, sest sümptomid võivad teistele STI-dele sarnaneda.
Lümfogranuloma venereum (LGV) on bakteriaalne infektsioon, mida põhjustab Chlamydia trachomatis bakteri invasiivsed serotüübid L1, L2 ja L3. Erinevalt tavalistest klamüdia infektsioonidest tungib LGV pindmiste kudede asemel otseselt lümfisüsteemi. See põhjustab lümfisõlmedes tugevat põletikulist reaktsiooni (granulomatoosset lümfadeniiti), mis sageli kulgeb verevalumite, mädanikunähtude ja sidekoe tekkesega (fibroos). Põhilised kahjustatud piirkonnad on vahetult nakatumiskohaga seotud lümfisõlmed – sageli ingvinaalsed (hambus) või põiesisesed lümfisõlmed. Kroonilise infektsiooni korral võib tekkida lümfivoolu häire (elefantiaas) ja rektumi põletik, mis omakorda põhjustab valu, eritist ja soole läbimatusprobleeme.
- Nakatumisjärgsel 3–30 päeva jooksul tekkiv väike, valutu muhk (papüll), põiekene (vesi) või haav (ulcus) suguelunditel, pärasooles või suus.
- See primaarne haav paraneb iseenesest kiiresti ja võib jääda tähelepanuta, mistõttu paljud inimesed seda esialgset märki ei märka.
- 2–6 nädalat pärast nakatumist algab iseloomulik, sageli ühepoolne lümfisõlmede suurenemine ja valulikkus (inguinaalne lümfadeniit).
- Sõlmed ühinevad sageli suureks, valulikuks massiks (bulbo), mis võib mädaneda ja moodustada fisteleid, mis eritavad mädalist vedelikku.
- Süstemaatilised sümptomid nagu palavik, väsimus, peavalu, lihasvalud ja lihasevalu.
- Krooniline pärasoole- ja väikerakupõletik (proktokoliit), millega kaasneb pärasoolevalu, vere- või mädane eritis, kõhulahtisus ja kõhukinnisus.
- Pärasoole läbimatus (striktuurid) või soolefistlid.
- Suguelundite või vaagna piirkonna elefantiaas (vastsest paksenedumine ja turse) pikaajalise lümfipõletiku tõttu.
LGV põhjustajaks on ainult bakter Chlamydia trachomatis serotüübid L1, L2 ja L3. Need spetsiifilised tüved on erinevad tavalist klamüdia põhjustavatest tüvedest ja on palju invasiivsemad. Nakatumine toimub peamiselt otsese kokkupuute kaudu nakatunud kehavedelikega, enamasti läbi vaginaalse, anaalse või oraalse suguühte. Peamised riskitegurid hõlmavad kaitseeta (kondoomita) suguühted, mitme sugupartneri olemasolu, samasooliste meeste vahelised suguühted (eriti anaalne vahekord), teiste STI-de (nt HIV) olemasolu ja reisimine või elamine LGV endeemilistes piirkondades (nt osad troopilised ja subtroopilised piirkonnad).
LGV-d on raske ainult kliiniliste sümptomite põhjal diagnoosida, sest see sarnaneb teiste STI-dega (nt süüfilis, herpes, tavalise klamüdia infektsiooni tüsistused). Seetõttu on kinnitavate laboratoorse uuringute tegemine hädavajalik. Diagnoosimiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:
1. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) test: See on kuldstandard LGV tuvastamiseks. See test tuvastab spetsiifiliselt Chlamydia trachomatis LGV serotüüpide DNA-d haavapinnast, eritisest või lümfisõlme punktaadist.
2. Seroloogilised testid: Vereproovide testimine LGV vastaste antikehade (nt komplementi fikseerivad antikehad) olemasolu suhtes. Kõrged antikehade titrid võivad viidata kroonilisele infektsioonile.
3. Lümfisõlme või mädanikukoja punktsoon/biopsia: Mikroskoopiline või kultuuriline uuring, et tuvastada bakter või iseloomulikud põletikulised muutused.
4. Teiste STI-de väljajuurimine: Kuna koosnakatumine on sage, tuleb alati testida ka süüfilise, HIV-i ja teiste klamüdia infektsioonide suhtes.
LGV ravi põhineb pikaajalisel antibiootikumravi, et bakter täielikult elimineerida ja kroonilisi tüsistusi vältida. Ravikava on järgmine:
- Esmane ravi: Doksitsükliini suukaudne manustamine 100 mg 2 korda päevas vähemalt 21 päeva. See on esmavalik.
- Alternatiivne ravi kui doksitsükliin ei sobi: Eritromütšiini suukaudne manustamine 500 mg 4 korda päevas 21 päeva. Seda soovitatakse rasedatel ja imetavatel naistel.
Lisaks antibiootikumidele võib olla vaja:
- Mädakolle (absesside) drenaaži suure valulikkuse leevendamiseks.
- Valuvaigisteid (nt ibuprofeen).
- Piisava vedelikukoguse tarbimist ja puhkamist.
- Pärast ravi lõpetamist (umbes 3–6 nädalat hiljem) on vajalik kontrolluuring nakatumise täielikuks kinnitamiseks. Kõik seksuaalpartnerid viimase 60 päeva jooksul peavad samuti läbima uuringu ja saama ravi, et taasnakatumist vältida.
Ära oota, kuni sümptomid iseenesest kaovad. LGV ei kao ilma raviata ja võib põhjustada pöördumatut kahjustust lümfisüsteemile ja suguelunditele. Kiire diagnostika ja ravi on võtmetähtsusega.
- Kui sul tekib kõhualas, hõbekandis või muu kehapiirkonna lümfisõlmedes valu või turse, eriti pärast kaitseemat suguühet.
- Kui sul esineb pärasoolevalu, vere- või mädase eritise väljendumine, kõhulahtisus või soole läbimatus.
- Kui sul on suguelunditel, pärasooles või suus arusaamatuid haavu, muhke või põikesid, isegi kui need on valutud.
- Kui sul on üldised sümptomid nagu palavik, väsimus ja lihasvalud koos lümfisõlmede suurenemisega.
- Kui oled teadlik, et su seksuaalpartneril on diagnoositud LGV või mõni muu STI.