Kriptorhism

Kriptorhism on arenguhäire, mille puhul poisslapse munand ei ole sünni ajal laskunud põhimõttelisesse asukohta – skrotumisse. Terve arengu käigus liiguvad munandid loode ajal alumiselt kõhuõõnest alla skrotumisse, tavaliselt kolmandal trimestril või mõne kuu pärast sündi. Kui see protsess katkeb, jääb munand peatuma kõhuõõnes või ingvinaalkanali piirkonnas. Peidetestid võivad mõjutada viljakust, kuna skrotumi temperatuur on madalam kui kõhuõõne oma, mis on vajalik normaalseks spermatogeneesiks. Lisaks on seostatud suurenenud riskiga arenguks teatud tüüpi soovähkradest ja herniadest.

Kriptorhismi täpset põhjust pole teada, kuid see on seotud mõne või mitme teguri kombinatsiooniga, mis segavad normaalset arengut. Peamised riskitegurid hõlmavad:

• Geneetilised tegurid: Pereliiklus või teatud geneetilised häired (nt Downi sündroom).
• Emotsionaalsed tegurid raseduse ajal: Näiteks ema suitsetamine või alkoholi tarbimine, diabeet või rasvumine.
• Madal sünnikaal või enneaegne sünd.
• Peres esinevad juhtumid peidetestidest.
• Loote välised tingimused: Nagu kõrge ema vanus või mõne kemikaaliga kokkupuude.
• Arenguhäired, mis mõjutavad hormonaalset tasakaalu või füüsilist arengut.

Diagnoos põhineb peamiselt füüsilisel uuringul. Lapsiarst või uroloog kontrollib skrotumit ja ingvinaalpiirkonda, et hinnata munandi asukohta ja liikuvust. Kui munandit ei ole katsudes tunda, võidakse kasutada abivahendeid:

• Ultraheliuuring (ultraheli): See on peamine piltdiagnostika meetod, mis võimaldab visualiseerida munandi asukohta kõhuõõnes või ingvinaalkanali alguses.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse harvemini, kui ultraheliuuring ei ole selget tulemust andnud.
• Laparoskoopia: See on väikese sissepääsuga kirurgiline protseduur, mida kasutatakse nii diagnoosimiseks kui ka koheselt raviks, kui munandit ei leita muul viisil.
• Hormonaalsed testid võivad olla kasulikud mõnel juhul, kui kahtlustatakse hormonaalset puudulikkust.

Ravi eesmärk on viia munand turvaliselt skrotumisse, et säilitada normaalseks arenguks vajalik temperatuur ja tagada võimalus normaalseks viljakuseks.

1. Hormonaalne ravi: Harva kasutatav meetod, mille puhul manustatakse inimese koorioni gonadotropiini (hCG) või gonadotropiini vabastavat hormooni (GnRH), et stimuleerida munandi laskumist. Tulemused on piiratud ja meetod sobib peamiselt retraktiilsetele testistele.

2. Kirurgiline ravi (Orhidopeksia): See on standardne ja kõige efektiivsem ravi. Operatsiooni tehakse tavaliselt lapse vanuses 6–18 kuud (ideaalselt enne esimest sünnipäeva). Kirurg teeb väikese lõike ingvinaalpiirkonnas, vabastab munandi, pikendab seemnenuume ja fikseerib munandi turvaliselt skrotumisse. Protseduur viiakse läbi üldnarkoosi all ja on vähetraumaline.

Pärast edukat ravi on vaja regulaarseid jälgimisvisiite, et tagada munandi normaalne kasv ja funktsioon.

Kriptorhismi kahtlus tekib tavaliselt juba vastsündinu kontrolli ajal või imiku vanuses. Oluline on pöörduda arsti poole kohe, kui:

• Sünnijärgsel kontrollil või imiku kontrollkäigul märgatakse, et ühte või mõlemasse skrotumiosasse ei ole munandit laskunud.
• Munand tundub aeg-ajalt olemas, kuid tõmbub tagasi kõrgele (retraktiilne testis) – see vajab hindamist.
• Lapsevanemal on kahtlus munandi asukoha osas igal vanusel.

Oluline: Ära oota, et probleem lahene ise. Kui munand ei ole laskunud 6 kuu vanuseks, tuleks alustada aktiivset raviplaneerimist. Õigeaegne kirurgiline sekkumine enne 1. eluaastat vähendab oluliselt tulevasi terviseriske.