Astigmatism

Astigmatism on nägemisprobleem, mis tekib siis, kui silma esiosa – sarvkest või lääts – ei ole ideaalselt ümmargune, vaid on natuke ovaalse või rugbypalli kujuga. See ebatavaline kuju tähendab, et valguskiired ei koondu silma võrkkestale ühte teravat fookuspunkti, vaid kahele erinevale joonele. Seetõttu muutub kogu pilt – horisontaalsed, vertikaalsed ja diagonaalsed jooned – erineval määral häguseks või moonutunud. Enamasti on astigmatism kaasasündinud ja võib muutuda aja jooksul. See võib esineda nii iseseisvalt kui koos lühinägelikkuse (müoopia) või kaugelenägelikkusega (hüpermeetropia).

Astigmatismi peamine põhjus on enamasti geneetiline – see kujuneb sarvkesta või läätse ebaregulaarsele kõverusele. See on sageli kaasasündinud ja võib pärineda vanematelt. Mõnel juhul võib see tekkida ka hiljem elus mitmetel põhjustel:

• Silmavigastused, mis kahjustavad sarvkesta.
• Silmahaigused, nagu näiteks keratokonus (edenenud sarvkesta õhenemine ja koonuse kujuline väljaulatumine).
• Silmakirurgilised protseduurid (nt kataraktioperatsioon), mis võivad muuta silma kuju.
• Sarvkesta armistumine või muud põletikulised protsessid.

Riskitegurite hulka kuuluvad peres esinev astigmatism, mõned süsteemsed haigused (nt diabeet) ja pikaajaline silmade ülekoormus halvades valgustingimustes.

Astigmatismi diagnoositab silmaarst või optometrist läbi põhjaliku nägemise kontrolli. Protsess hõlmab mitmeid teste:

1. Visusetest: Tavalise nägitabeli abil hinnatakse teravusnägemist kaugel ja lähedal.

2. Refraktsiooniviga määramine: Kasutatakse autorefraktomeetrit (seade, mis kiirte abil mõõdab silma murdumisvõimet) või subjektiivset testimist erinevate läätsede ees („Milline variant on parem? 1 või 2?“). See määrab täpselt vajaliku korrigeerimise (silmaläätsede retsept).

3. Keratomeetria/ Topograafia: Keratomeeter mõõdab sarvkesta eesmise pinna kõverust. Sarvkesta topograafia loob detailse „kaardi“ sarvkesta kõverusest, tuvastades kõige väiksemad ebaregulaarsused, mida tavaline mõõtmine ei püüa. See on eriti oluline kontaktläätsede valikul või enne refraktsioonikirurgiat.

4. Skiaskoopia: Eriti laste puhul kasutatav objektiivne meetod, kus arst jälgib silma põhjas tekkinud varjusid, et hinnata murdumisviga.

Astigmatismi ennast ei ravita, kuid seda saab tõhusalt korrigeerida, taastades selge nägemise. Meetodid jagunevad konservatiivseteks ja kirurgilisteks.

Konservatiivsed meetodid:

• Korrigeerivad prillid: Spetsiaalsed silindrilised läätsed (tsülineriläätsed) kompenseerivad sarvkesta ebaregulaarset kõverust. Need on kõige lihtsam ja ohutum lahendus, eriti lastele.
• Kontaktläätsed: Pehmed toorikuläätsed või jäigad läbipaistvad läätsed (RGP läätsed). Jäigadel läätsed võivad eriti raske astigmatismi korral pakkuda paremat korrektsiooni, kuna nad loovad sarvkesta peale ühtlase pisaranäo.

Kirurgilised meetodid:

• Refraktsioonikirurgia: Lasik, PRK või SMILE protseduurid, kus lasers eemaldab sarvkesta teatud kohtadelt kude, et muuta selle kuju ideaalsemaks. Need on püsivad lahendused täiskasvanutele, kelle nägemus on stabiliseerunud.
• Katarakti/klaaskehaoperatsioon: Kui astigmatism on kaasas kataraktiga, saab implanteerida spetsiaalse toorikuläätsed, mis korrigeerivad mõlemat probleemi korraga.

Kui te märkate järgmisi märke või sümptomeid, on soovitatav võtta ühendust silmaarstiga või optometristiga:

• Igal aastal laste ja täiskasvanute rutiinne nägemise kontroll – paljud astigmatismi juhtumid on kergeid ja võivad jääda esialgu märkamata.
• Nägemise järsk või märgatav halvenemine – see võib viidata astigmatismi muutumisele või teisele silmahaigusele.
• Püsivad peavalud, silmaväsimus või kaksiknägemine, mis segavad igapäevast tegevust, tööd või sõidujuhtimist.
• Pärast silma trauma või operatsiooni tekkivad nägemisprobleemid.
• Lapsel on märgata võimalikke nägemisraskusi, nagu kriipsutamine, väga lähedale kummardumine raamatule või kaldpeaasend pildi selgemaks nägemiseks. Laste korrigeerimata astigmatism võib põhjustada laiskas silma (amblüoopia) arengut.