Vulvovaginiit

Kirjeldus

Vulvovaginiit on naiste väga levinud terviseprobleem, mis tähendab hädaallikana oleva vulva ja tuppe ühtlast põletikulist protsessi. See võib põhjustada olulist ebamugustust, sügeleid ja valu, kuid on enamasti edukalt ravitav. Õigeaegne arstiabi on oluline, et leida põhjuseks olev tegur ja vältida tagasitulekut.

Vulvovaginiit on vulva (välised suguelundid) ja tuppe limaskesta põletik. See ei ole üks konkreetne haigus, vaid pigem sümptomite kompleks, mis võib olla põhjustatud erinevatest teguritest – nakkustest kuni ärritusteni. Põletikuline reaktsioon põhjustab limaskesta punetust, turse ja eritiste muutuse. Kuigi see võib esineda igas vanuses, on see eriti sage reproduktiivse eas naistel ning tüdrukutel enne puberteeti. Õige diagnostika on võtmetähtsusega, kuna erinevad tüübid (nt pärmseente, bakteriaalne vaginoos, atroofiline vaginiit) nõuavad erinevat ravi.

Peamised sümptomid
  • Tuppe ja/või vulva sügeleine tunne, mis võib olla eriti tugev.
  • Tavalistest erinev tuppeeritis: rohkem, võib olla valge ja kohupiimataoline (pärmseente korral), hallikas või kollakas, halva lõhnaga (bakteriaalse vaginoosi korral).
  • Põletikust tingitud tuppe ja välimiste suguelundite punetus ja turse.
  • Valu suguelunditel, eriti kuselemise ajal või seksuaalkontakti käigus.
  • Kerge verejooks või plekkimine ärritatud limaskesta tõttu.
Muud võimalikud tunnused
  • Väline ebamugustunne või valu istumisel.
  • Kuselemise sageduse suurenemine (düsuuria) limaskesta ärrituse tõttu.
  • Tuppe kuivus ja limaskesta õrnus, eriti menopausi järgsel eas (atroofiline vaginiit).

Vulvovaginiidi põhjused jagunevad peamiselt kolme rühma: infektsioonid, ärritus- või allergilised reaktsioonid ning hormonaalsed muutused. Kõige sagedamini põhjustavad seda pärmseente (nt Candida) või bakteriaalsed infektsioonid (nt bakteriaalne vaginoos). Mõnikord võivad põhjustajaks olla ka suguteed levivad nakkused nagu trihhomoniaas. Mitteinfektsioonilised põhjused hõlmavad keemilist ärritust (nt dušigeelid, vaginaalsed deodorandid, pesupulbrid), nahareaktsioone kontsaptsioonivahendeite (kondoomid) või määrimistõõste vastu ning aluspesu, mis ei lase õhku läbi. Hormonaalsed muutused, nagu östrogeeni taseme langus menopausis, raseduse ajal või imetamisel, võivad põhjustada tuppe limaskesta õhendamist ja kuivust (atroofiline vaginiit). Riskiteguriteks on suurenenud suguhaiguste risk, diabeet, antibiootikumide kasutamine (mis häirib tuppe normaalfloorat) ning immuunsüsteemi nõrgenemine.

Diagnoosi algab põhjaliku anamneesi ja günekoloogilise vaatlusega. Arst hindab sümptomeid, nende kestust ja võimalikke kütkestavaid tegureid. Kõige olulisem diagnostiline meetod on tuppeeritise mikroskoopiline uurimine (vaginaalse vedeliku preparaat). See võimaldab tuvastada pärmseente, "vihmasilma" rakke (bakteriaalne vaginoos märk) või trihhomonaase. Vajadusel võetakse tuppeeritise kultuur, et täpsemalt tuvastada baktereid või seeneid ja määrata nende tundlikkus antibiootikumidele. Mõnikord võib olla vajalik ka tuppe pH taseme mõõtmine (pH >4,5 viitab sageli bakteriaalsele vaginoosile või atroofilisele vaginiidile). Kui kahtlustatakse suguteed levivat nakkatust, tehakse spetsiifilised testid (nt NAAT-test).

Ravi sõltub täielikult põhjustavast tegurist ja on suunatud selle kõrvaldamisele ning sümptomite leevendamisele. Infektsiooni korral kasutatakse: pärmseenpõletiku korral - tuppeküünlaid või kreeme antimükootikumidega (nt klotrimasool, mikonasool); bakteriaalse vaginoosi korral - metronidasooli või klindamütsiini preparaadid; trihhomoniaasi korral - suukaudne metronidasool. Mitteinfektsioonilise ärrituse korral on peamine ravi kütkestava teguri vältimine ning põletikuvastaste kreemide (nt hüdrokortisoon) kasutamine sümptomite leevendamiseks. Atroofilise vaginiidi (hormonaalse puudulikkuse) puhul on kuldstandard östrogense ravi tuppeküünlate või kreemide kujul, mis taastab limaskesta. Eneseraviks on oluline hoida sugupiirkonda puhtana ja kuivana, kanda lõdva puuvillase aluspesu, vältida ärritavaid kemikaale ning kasutada niisutavaid geele, mis ei sisalda parfüüme.

Soovitatav on konsulteerida naistearstiga, kui esmakordselt ilmnevad tuppe sümptomid, et saada õige diagnoos. Arstiabi on kiiresti vajalik (skandaalsed juhtumid), kui sümptomid on väga tugevad, kaasneb palavik, alapää või kõhuvalu – need võivad viidata tõsisemale koehaavale või vaagna põletikule. Samuti tuleks arsti poole pöörduda, kui iseravi (nt pärmseentevastased ilma retseptita saadavad vahendid) ei anna tulemust 3-5 päeva jooksul või sümptomid naasevad kiiresti pärast ravi lõpetamist. Rasedad naised peaksid vulvovaginiidi sümptomite ilmnemisel tingimata konsulteerima arstiga, kuna mõned infektsioonid võivad mõjutada raseduse kulgu.