Klaaskehra eraldumine (Corpus vitreum detachment)
Kirjeldus
Klaaskehra eraldumine on tavaline, sageli vanusega seonduv seisund, kus silma sisemust täitev läbipaistev klaaskehra eraldub võrkkesta sisepinnast. See pole harilikult ohtlik, kuid võib põhjustada märkimisväärseid nägemismuutusi, mis vajavad silmaarsti hindamist, et välistada tõsisemaid silmapõhjuseid.
Klaaskehra (corpus vitreum) on tihedas, läbipaistev, klaasjassarnane gelitaoline aine, mis täidab umbes 80% silma tagumist osa ning annab sellele kuju ja toetust. See on tihedalt ühendatud võrkkesta (retina) sisepinnaga. Vananedes muutub klaaskehra struktuur: see vedelab, kokkutõmbub ja eraldub võrkkesta pinnast – see protsess ongi klaaskehra eraldumine. See on looduslik vananemisprotsess, mis esineb enamikul inimestel üle 50-aastastel, kuid võib ka kiireneda teatud tegurite mõjul. Põhiline mure on selles, et eraldumise käigus võib klaaskehra tõmmata võrkkesta, mis võib põhjustada võrkkesta pragusid või isegi ohtlikku võrkkesta eraldumist (retina detašmang).
- Lendud või 'kärbsed' (myodesopsia): Nägemisväljas liikuvad punktid, niidid, ämblikuvõrgud või pisikesed laigud, mis paistavad eriti selgelt hele tausta (nt taevas või valge paber) vastu vaadates.
- Valgusvälkatused (fotopsia): Lühikesed, välgunäolised sädemised või läiked nägemisvälja äärtes, mis on eriti märgatavad pimedas. Need tekivad klaaskehra võrkkestast eraldudes tekkivatest mehaanilistest tõmblustest.
- Äkiline 'vihm' musti punkte või suitsuvaid laike nägemisväljas, mis võib viidata veresoonte kahjustusele eraldumise käigus.
- Pidev või kasvav varjualune, 'kardin' või pimedus ühes nägemisvälja servas (näiteks ülalt, alt või küljelt). See ei kao ära.
- Järsk ja märkimisväärne nägemisteravuse langus.
- Lendude või valgusvälgatuste arvu ja sageduse kiire suurenemine.
Peamiseks põhjuseks on bioloogiline vananemine, mis muudab klaaskehra koostist. Teised tegurid, mis suurendavad riski varem või kiiremini klaaskehra eraldumiseks, on:
- Kõrge lühinägevus (myoopia): Pikenenud silm võib põhjustada klaaskehra õhemaks venimist.
- Silma trauma või tõsine löök pea või silma piirkonda.
- Eelnev katarakti (käänete) operatsioon, eriti keerukamad juhtumid.
- Silmapõletikud (nt uveiit).
- Teised silmahaigused, nagu diabeetiline retinopaatia.
- Pereneelus: Sugulastel, kel on olnud klaaskehra või võrkkesta probleeme.
- Vanus: Risk suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat.
Klaaskehra eraldumise diagnoosib silmaarst (oftalmoloog) läbi põhjaliku silmaülevaatuse. Peamised meetodid on:
- Laiatulpiline oftalmoskoopia: Arsti silmavaatlusseadmetega vaadatakse silma põhja, et hinnata klaaskehra seisundit, selle eraldumise ulatust ja võrkkesta terviklikkust.
- Silma ultrasonograafia (B-skaneering): Kasutatakse siis, kui klaaskehra muutused on nii tihedad või verega täidetud, et takistavad selget vaadet võrkkestale. See võimaldab näha struktuure läbi uduse keskkonna.
- Slaamplampbiomikroskoopia: Spetsiaalse mikroskoobiga uuritakse silma eesmist ja keskmist osa, et hinnata klaaskehra tihedust ja seoseid võrkkestaga.
Eesmärk on mitte ainult kinnitada klaaskehra eraldumist, vaid ennekõike välistada võrkkesta pragusid või algavat eraldumist, mis vajavad kiiret ravi.
Enamikul juhtudel ei vaja iseeneslik klaaskehra eraldumine spetsiifilist ravimit või operatsiooni. Lendud ja valgusvälkatused võivad aja jooksul muutuda vähem märgatavaks, kuna ajupoole kohaneb või kuna need liiguvad nägemiskeskpunktist eemale.
- Jälgimine: Kui võrkkestale pragusid ei leita, soovitab arst tavaliselt vaid jälgida sümptomeid. Kui tekib uusi lendusid või valgusvälkatusi, tuleb kohe uuesti arsti poole pöörduda.
- Vitrektoomia: Väga harvadel juhtudel, kui lendud on ekstreemselt tihedad ja pärssivad nägemist, võib kaaluda kirurgilist protseduuri, kus osa või kogu klaaskehra eemaldatakse ja asendatakse erilise vedelikuga või gaasiga. See on riskantne protseduur ja seda tehakse ainult raske sümptomaatika korral.
- Laser- või külmravi (kriopeksia): Neid meetodeid kasutatakse MITTE klaaskehra eraldumise enda, vaid selle tüsistuse – võrkkesta pragu – raviks, et pragu ümbrust kinnitada ja vältida võrkkesta eraldumist.
Pöörduge silmaarsti juurde KOOHE, kui kogete mõnda järgmistest sümptomitest, isegi kui teil on juba diagnoositud klaaskehra eraldumine:
- Äkki ilmuv suur hulk uusi, eriti suuri lendusid.
- Uued, korduvad valgusvälkatused, mis ei seostu füüsilise kokkupõrkega.
- Püsiv varjualune, kardin või pimedus nägemisvälja ühes servas (nagu langeks hall eesriie). See on võrkkesta eraldumise kõige iseloomulikum märk ja seda tuleb kohe hindada.
- Järsk nägemise hägustumine või teravuse langus.
Isegi kui teil on ainult mõned lendud, on mõistlik korra silmaarsti poole pöörduda, et teha põhjalik silmapõhja ülevaatus ja välistada võrkkesta probleeme. Ärge oodake, kuni varjualune laieneb – võrkkesta eraldumise edukas ravi sõltub kiirest sekkumisest.