Hiatushernia

Hiatusherniat (ka diafragmaherniat) nimetatakse patoloogiliseks seisundiks, kus osa maost surutakse ülespoole läbi diafragma aukude – lihaskile, mis eraldab rindkere- ja kõhuõõnt. Tervetel inimestel läbib diafragmast ainult söögitoru, kuid hernia korral avanenud auk võimaldab mao osal sinna sattuda. Peamist tüüpi on kaks: libisev hiatushernia (enamus juhtudest), kus mao ja söögitoru üleminek liigub üles-alla, ning paraesofagealne hernia, kus mao jääb diafragma kõrvale, mis on haruldasem, kuid ohtlikum. Hernia ise ei ole valu, kuid see loob tingimused mao happelise sisu tagasivooluks söögitorru, põhjustades refluksihaigust ja sellega kaasnevaid tüsistusi.

Hiatushernia täpne tekkepõhjus ei ole alati selge, kuid see on seotud diafragma lihase nõrgenemise või kahjustusega ning kõhuõõne rõhu pideva või järsu tõusuga. Peamised riskitegurid hõlmavad: vanus (üle 50-aastastel esineb sagedamini), rasvumine, rasedus, krooniline köha või aevastamine, krooniline kõhupingutus (näiteks raskuste tõstmine, kõvad käimised), suitsetamine ning seedetrakti operatsioonide ajalugu. Mõnel juhul võib see olla kaasasündinud.

Arst võib kahtlustada hiatusherniat sümptomite põhjal. Täpseks kinnitamiseks ja tüübi määramiseks kasutatakse mitmeid uuringuid: Ülemise seedetrakti endoskoopia (gastroskopia) võimaldab otseselt vaadelda söögitoru ja mao ning hinnata hernia suurust ja asendit. Röntgenuuring bariumi suspensiooniga (bariumi neelamine) näitab selgelt herniat ja söögitoru kontuurid. Söögitoru manomeetria mõõdab lihaste tööd ja survet, et hinnata söögitoru alumise lihaskäru funktsiooni. 24-tunnine pH-monitooring määrab happerefluksi sageduse ja tugevuse. Need uuringud aitavad eristada herniat muudest sarnaseid sümptomeid põhjustavatest haigustest.

Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, eriti happerefluksi, ja vältida tüsistusi. Enamikule inimestele piisab elustiili muutustest ja ravimite kasutamisest. Elustiili muutused: kaalu langetamine, väikeste portsjonite söömine, söömise ja magamaseisu vahel vähemalt 2-3 tundi ooteaeg, peaotsa tõstmine voodi peaotsas, teravate, happeliste ja rasvaste toitude ning kofeiini, šokolaadi, alkoholi piiramine. Ravimid: antatsiidid kiireks leevenduseks, H2-retseptorite blokaatorid (nt ranitidiin) ja prootonipumba inhibiitorid (nt omepratsool) happe eritust pärssivad. Kirurgilist ravi (herniaplastikat, fundoplikatsiooni) kaalutakse noortel patsientidel, kui ravimid ei mõju, paraesofagealse hernia korral või tüsistuste (nt söögitoru ahenemise) ilmnemisel. Operatsioon tehakse sageli minimaalse traumaaliselt (laparoskoopiliselt).

Plaanipärane visiit perearstile või gastroenteroloogile on vajalik, kui sümptomid nagu rinnusköha, röövitus või rindkerevalu esinevad mitu korda nädalas või segavad igapäevaelu, ning kui ise ravitud elustiili muutused ja ilmaretiikravi ei anna piisavat leevendust. KIIRELOOMULINE arstiabi on vajalik järgmiste hirmutavate sümptomite ilmnemisel: tugev või äge rindkerevalu, eriti kui see kiirgub kätte või kaela (võib sarnaneda südamerabandusega), oksendamine verega või sarnane kohvipaksuga mass, mustad, tärkliserikkad roojad (viitavad veritsusele), järsud neelamiseraskused või täielik võimetus neelata isegi vedelikku. Need võivad näidata hernia kinnijäämisest, strangulatsioonist või teistest eluohtlikest seisunditest.