Tuulerõngas
Kirjeldus
Tuulerõngas on nakkuslik haigus, mida põhjustab tuulerõugedele viirus (varicella-zoster viirus). See avaldub iseloomuliku valuliku löövena ja närvivalu, mis on tavaliselt piiratud ühe kehapoolega. Õigeaegne arstiabi on oluline, et leevendada sümptomeid ja vältida pikaajalisi valuprobleeme.
Tuulerõngas (herpes zoster) on viirusinfektsioon, mida põhjustab tuulerõugedele viirus. Pärast esmast nakkust (tuulerõuged) jääb viirus organismi, ‘magades’ närvisõlmedes. Aastate möödudes võib see uuesti aktiveeruda ning liikuda mööda närviradasi nahani, põhjustades põletikku, valu ja löövet. Haigus mõjutab nii närvi kui ka seda ümbritsevat nahapiirkonda, kusjuures kannatavad nii sensoorsed närvid (valu, kihelus) kui ka nahk (lööve). Enamasti avaldub see ühel kehapoolel, kusjuures sageli mõjutab rindkere või kõhu piirkonda, kuid võib ilmneda ka näol või silmades.
- Ebatavaline kihelus, torkiv või põletav tunne ühes kehapiirkonnas.
- Ühepoolne lihas- või peavalu.
- Üldine väsimus, lihasevalu ja kerge palavik.
- Piirkonna tundlikkus puudutamise või rõhu suhtes.
- Punaste laikude ilmnemine, mis muutuvad kiiresti väikesteks, vedelikku sisaldavateks põletikeks.
- Põletikud kuivavad mõne päeva jooksul, moodustades koorikuid.
- Lööve on selgelt piiratud ühe närvi jagunemisalaga (dermatoom) ja ühe kehapoolega.
- Löövega kaasneb pidev, tugev, põletav või torkiv valu.
- Lööve võib levida näole, sealhulgas silmadele (oftalmiline herpes zoster), mis ohustab nägemist.
- Kõrva piirkonna kahjustus võib põhjustada kõrvalu, näo nõrkus või maitsemeele häireid (Ramsay Hunti sündroom).
- Pärast lööve kadumist võib valu jääda kuudeks või aastateks (postherpeetiline neuralgia).
- Naha sekundaarne bakteriaalne infektsioon kratsimise tõttu.
Tuulerõnga ainsaks põhjuseks on tuulerõugedele viiruse (varicella-zoster virus) uuesti aktiveerumine organismis pärast seda, kui inimene on varem tuulerõugedest põdenud. Pärast põdemist jääb viirus närvisõlmedesse latentseks. Risk aktiveerumiseks suureneb oluliselt vanusega, kuna immuunsussüsteem nõrgeneb. Peamised riskitegurid on: vanus üle 50 aasta, nõrgenenud immuunsus (nt põletikuliste haiguste, HIV, keemoteraapia või organisiirdamise tõttu), rasked stressiperioodid, kroonilised haigused (nt diabeet) ja teatud pikaajaliste kortikosteroidide kasutamine. Lapsepõlves tuulerõugedest põdemine on eelduseks, et hiljem võiks tekkida tuulerõngas.
Arst diagnostiseerib tuulerõnga peamiselt tüüpilise lööve ja anamneesi alusel. Iseloomulik ühepoolne, mööda närvijoont kulgev valulik lööve on sageli piisav tunnus. Kui haigus on ebatüüpiline või diagnoos on kahtluse all, võidakse kasutada täiendavaid laboratoorsetest meetodeid: löövevedeliku või kooriku proovi viirus-DNA test (PCR-test), mis on kõige tundlikum meetod; veriproov varicella-zoster viiruse vastaste antikehade tuvastamiseks (vajalik harvem); ja harva viiruse isoleerimine rakkudest. Kui lööve on näol, on silmaarsti konsultatsioon kohustuslik, et välistada silma sarvkesta (keratiit) ja muude silmakahjustuste teket.
Ravi põhieesmärgid on lühendada haiguskestust, leevendada valu ja vähendada postherpeetilise neuralgia riski. Põhiline ravi on antiviraalsete tabletite (nt atsükloviir, valatsükloviir, famtsükloviir) võtmine, mida tuleks alustada võimalikult varakult – ideaalselt 72 tunni jooksul esimeste sümptomite ilmnemisest. Valu leevendamiseks kasutatakse vastavalt tugevusele paratsetamoili või ibuprofeeni, retseptiravimeid nagu gabapentin või pregabaliin või isegi opioidide. Kohalikku leevendust pakuvad mitted ravimid, külmpakkumised või pimedainglikreemid. Löövet tuleb hoida puhtana ja kuivana, et vältida bakteriaalset infektsiooni. Raske või tüsistustega juhtudel võib vajalik olla haiglaravi ja intravenoosne antiviraalne ravi. Pikaajalise valu (postherpeetilise neuralgia) korral lisanduvad neuroloogilised ravimid, füsioteraapia või valu kliiniku abi.
Arstiga tuleks ühendust võtta niipea, kui kahtlustate tuulerõnga, eriti järgmistel juhtudel: lööve või valu ilmub näol ja eriti silma lähedal (see on meditsiiniline kiireloomuline olukord, mis ohustab nägemist); kui teie immuunsussüsteem on nõrgenenud haiguse või ravimite tõttu; kui lööve on laialt leviv või väga valuline; kui kaasneb kõrge palavik, peapööritus, lihasenõrkus või teadvuse muutused; ja kui te olete 60-aastane või vanem, sest siis on tüsistuste risk suurem. Ärge oodake – varane ravi on võtmetähtsusega.