Epiglottiit

Epiglottiit on kõrimandli (epiglottis) äge põletik. Epiglottis on kõhreklapp kõri sissepääsu juures, mis sulgeb hingamisteed söömise ajal, et toit ei satuks kopsudesse. Põletiku tõttu see kõhre tursub kiiresti ja oluliselt, mis võib blokeerida õhu liikumise trahheast sisse ja välja. Seetõttu on epiglottiit eluohtlik seisund, mis võib põhjustada lämbumist. See võib areneda nii kiiresti, et patsient vajab tunni või paari jooksul meditsinilist abi. Kuigi seda peeti varem lastehaiguseks, levinud vaktsineerimise tõttu Haemophilus influenzae tüüp B (Hib) vastu esineb see tänapäeval sagedamini täiskasvanutel.

Peamiseks põhjuseks on bakteriaalne infektsioon. Enne laialdaselt kasutusele võetud vaktsineerimist oli kõige tavalisem põhjustaja Haemophilus influenzae tüüp B (Hib) bakter. Praegu võivad seda põhjustada ka teised bakterid, nagu Streptococcus pneumoniae (kopsupõletikku tekitav pneumokokk), Staphylococcus aureus (kuldne stafülokokk) või virused, näiteks herpese viirus.

Riski suurendavad tegurid on:

• Vaktsineerimata staatus: Eriti laste puhul Hib-vaktsiini saamata jätmine.
• Nõrgenenud immuunsüsteem: Haigused või ravimid, mis vähendavad immuunvastust.
• Vanus: Lapsed 2–6 aastat (vaktsineerimata) ja täiskasvanud üle 40 aasta.
• Trauma: Kuuma joogi või kemikaali sissehingamine või füüsiline trauma kurku piirkonnas.

Epiglottiidi kahtlus on meditsiiniline erakorraline olukord. Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja tehakse ettevaatlikult, et mitte provotseerida hingamisteede täielikku sulgumist.

• Füüsiline uuring: Arst hindab hingamist, häält ja patsiendi asendit. Laste puhul välditakse kurku vaatamist tavalise spaatliga kodus, kuna see võib põhjustada laringospasmi.
• Laringoskoopia: Teostatakse operatsioonisalis või intensiivravis, kus spetsialist vaatab kõrimandlit läbi paindva endoskoobi (läbi nina). See on diagnostika kuldstandard.
• Röntgenuuring: Kaela külgprojektsiooni röntgen võib näidata suurenenud ja tursunud epiglottist („hambamärgi märk“).
• Veretestid: Verest leitakse valgud, mis viitavad põletikule (CRP, leukotsüütide tase) ja tehakse verevõetist bakteri kultuur.
• Hingamisteede turvalisuse tagamine on prioriteet enne igasuguseid põhjalikke uuringuid.

Epiglottiidi ravi viiakse läbi haiglas, tavaliselt intensiivravi osakonnas.

1. Hingamisteede tagamine: See on esmane ja kriitiline samm. Kui hingamine on ohus, viiakse läbi endotrahheaalne intubatsioon (toru hingamisteedesse) või harvemini trahheostoomia (toru kaelalõike kaudu). See tehakse kiiresti ja kontrollitud tingimustes.

2. Antibiootikumravi: Rakendatakse laiaspektrilisi antibiootikumi süstivisikaliselt (nt tsefalosporiine), et võidelda bakterinfektsiooni vastu. Ravikursus kestab tavaliselt 7–10 päeva.

3. Põletikuvastased ravimid: Glükokortikoidid (nt deksametason) võidakse kasutada kiireks põletiku ja turse vähendamiseks.

4. Toetav ravi: Hapniku manustamine, vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu hoidmine süstiliselt ning valuvaigistid.

5. Isoleerimine: Patsienti hoitakse alguses isoleerituna, kuna infektsioon võib olla nakkav.

Pärast hingamisteede stabiliseerumist ja ravi algust paranemine on tavaliselt kiire ja täielik.

Kõik järgmised sümptomid nõuavad KOHELAST arstiabi kütketumist või kiirabi (112) kutsumist. Ärge oodake:

• Järsu, tugeva kurkvalu ja palaviku ilmnemine koos neelamisraskustega.
• Hingamise raskused, lõõtsutamine või hingamisel kuuldav kõrge viletav heli.
• Sügelise voolamine suust välja, kuna te ei suuda sülge alla neelata.
• Huulte või keha sinakas värvumine (tsüanoos).
• Lapsel või täiskasvanul sunniv asend (istudes, keha ettepoole kallutatud, kuklas sirge).

Ärge proovige kurku ise vaadata ega sundige patsienti lamama. Oluline on säilitada rahu ja aidata patsienti hoida rahulikku, istuvat asendit, kuni tuleb professionaalne abi.