Düsmenorröa
Kirjeldus
Düsmenorröa ehk valuline menstruatsioon on üks levinumaid günekoloogilisi häireid, mis mõjutab paljusid menstruatsiooni aegu naisi. See seisund ei ole lihtsalt ebamugav tunne, vaid võib põhjustada tõsist füüsilist valu ja oluliselt kahandada elukvaliteeti, segades töötamist, õppimist ja sotsiaalseid tegevusi. Õigeaegne mõistmine ja korralik ravi võivad enamikul juhtudel sümptomeid oluliselt leevendada.
Düsmenorröa on meditsiiniline termin, mis tähistab korduvaid, sageli tugevaid krampitaolisi valusid alumise kõhu piirkonnas menstruatsiooni ajal. Seda jagatakse kahte põhitüüpi: primaarne ja sekundaarne. Primaarne düsmenorröa algab tavaliselt mõni aasta pärast esimest menstruatsiooni ja ei ole seotud teiste meditsiiniliste seisunditega. Selle põhjuseks on prostaglandiinide – looduslike kemikaalide, mis põhjustavad emaka lihaste kokkutõmbeid – liigne tootmine. Sekundaarne düsmenorröa areneb hiljem ja on tingitud teistest vaagnapiirkonna haigustest või anomaaliatest, nagu endometrioos, emakafibroomid või põiepõletik, mis võivad muuta valu iseloomu või tekitada täiendavaid sümptomeid.
- Tugev, krampitaoline valu kõhu alumises osas, mis võib olla terav või lööv.
- Valu, mis võib kiirgada selja- või reiedenі.
- Valulained, mis langevad kokku emaka tugevate kokkutõmmetega.
- Valu, mis algab enne või kohe menstruatsiooni algusega ja võib kesta 1–3 päeva.
- Peavalu või migreen.
- Iiveldus ja oksendamine.
- Väsimus ja üldine nõrkus.
- Kõhulahtisus või vastupidi, kõhukinnisus.
- Pearinglus või kerge peapööritus.
- Suurenenud ärrituvus või meeleolu kõikumised.
- Ärevus või pingesus valu eel.
- Raskused keskenduda.
Primaarse düsmenorröa peamiseks põhjuseks on prostaglandiinide kõrge tase veres. Need hormoonitaolised ained põhjustavad emaka lihaste tugevaid ja sagelisi kokkutõmbeid, mis ajutiselt piiravad verevarustust (ischemia) ja tekitavad valu. Sekundaarse düsmenorröa võivad põhjustada teised tervisehäired: endometrioos (emaka limaskesta koed väljaspool emakat), emakafibroomid (heaqualitysed kasvajad), põiepõletik (PID), emakakaela kitsus või spiraali (IUD) kasutamine. Riskitegurite hulka kuuluvad vanus alla 30 aasta, suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, raske või ebakorrapärane menstruatsioon, perekonnalugu (emal või õel olnud düsmenorröa) ning stress või puudulik toitumine.
Düsmenorröa diagnoosi paneb tavaliselt günekoloog. Protsess algab põhjaliku anamneesi võtmisega, kus arst küsib valu iseloomu, intensiivsuse, kestuse ja seose menstruatsioonitsükliga, samuti muude sümptomite kohta. Järgneb füüsiline uuring, sealhulgas vaagnauuring, et hinnata suguelundeid. Sekundaarse põhjuse välistamiseks on sageli vajalik transvaginaalne ultraheliuuring, mis võimaldab visualiseerida emakat, munasarju ja vaagnapõhja, et tuvastada endometrioosi, fibroome või tsüste. Mõnikord võidakse soovitada vereproove (nt hemoglobiini, hormoonitasemete kontrollimiseks) või laparoskoopiat, kui kahtlustatakse endometrioodi, mida ei näe ultraheliuuringul.
Ravi sõltub täielikult düsmenorröa tüübist ja raskusastmest. Primaarse düsmenorröa puhul on esmaseks raviks mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistid (NSAID), nagu ibuprofeen, naprokseen või diklofenaak, mis inhibeerivad prostaglandiinide sünteesi. Need tuleb võtta võimalikult varakult valu alguses. Kui valuvaigistid ei piisa või on vajadus ka rasestumisvastase meetodi järele, võivad hormonaalsed meetodid (kombineeritud tablett, hormoonspiraal, implantaat) menstruatsiooni lõdvestada või peatada, leevendades sümptomeid oluliselt. Mittefarmakoloogilised meetodid hõlmavad soojusravi (soe padjake või vann alumisele kõhule), regulaarset kerget kehalist tegevust (nt jõutrenn, jooga), stressi vähendamise tehnikaid ning toitumist, mis on rikas omega-3-rasvhapeteks ja vitamiinideks. Sekundaarse düsmenorröa korral on eesmärk ravida põhialust haigust, mis võib nõuda spetsiifilist ravimravi või kirurgilist sekkumist (nt endometrioodi eemaldamine, fibroomi operatsioon).
Arsti konsultatsioon on kindlasti vajalik, kui valu on nii tugev, et segab igapäevast elu ja ei reageeri tavapärastele ilma retseptita saadavatele valuvaigistitele. Oluline on pöörduda kiirelt, kui sümptomid esinevad esimest korda pärast 25. eluaastat või muutuvad järsult halvemaks. 'Punased lipud', mis võivad viidata sekundaarsele tõsisele põhjusele, on: palavik valu kõrval, väga tugev veritsus (vahetad tampooni või sideme iga 1–2 tunni järel), tundlikkus ja valu vaagnapiirkonlas menstruatsiooni ajal, kahtlus raseduse või nakkuse olemasolu kohta ning valu, mis ei leevene pärast menstruatsiooni lõppu. Sellistel juhtudel on oluline teha põhjalik uuring aluseks oleva seisundi tuvastamiseks.